Vaba mees Almer, kel üheksa ametit, kümnes gongiteraapia
(Tekst: Kristel Rõss, fotod: Aldo Luud, ilmunud Naistelehes)
Tantsu- ja joogaõpetaja Almer Jansu on täiesti ebatüüpiline eesti mees, kel pole naist, lapsi, kinnisvara, majalaenu, üht kindlat töökohta ega pensionisambaid. Maad ligi rõhuvaid muresid ja allapoole suunurki kah mitte!
Alati heatujuline ja liikuv Almer vastab telefonile reipal häälel ja mõtiskleb valjusti selle üle, millal ta Soomest, Suurbritanniast, Jaapanist, Taist või hoopistükkis Austraaliast kodumaale naaseb. Või mistahes muust paigast, sest Almer on tõeline maailmakodanik, kes võib näiteks oma sünnipäeva või jõulusid tähistada kusagil teises maailmaotsas võõrkeelses seltskonnas päikesest põlenud palmi all.
Tööd ei tee, vaid tegeleb hobidega
Kui mõni tõsine inimene Almerilt asjalikult pärib, et mis tööd ka mees õigupoolest teeb, tavatseb too vastata: „Ma ei teegi tööd, vaid tegelen oma hobidega.“ Ja hobisid on tal oi kui palju, nimelt valdab Almer mitmeid idamaiseid massaažikunste ning õieteraapiat, peab Tallinnas Müürivahe tänavas majas number 17 esoteeriliste kaupade poodi, keerutab kristallkausse ning teeb gongiteraapiat.
„Olen jah mees nagu orkester, kellel üheksa ametit, aga kümnes pole nälg,“ naerab ta rõkkavalt. Üleüldse leiab mitme alternatiivravi terapeut, et kui hobi hakkab tööks kätte minema, on viimane aeg sellega lõpp teha, sest tegevus pole enam nauditav.
Lisaks kutsutakse päikselise loomuga meest aeg-ajalt ka loenguid pidama ehk teisisõnu – õpetama seda, kuidas olla õnnelik. Just selle koha peal võibki mõni kaaskondlane kulmu kergutada: „No kas see on siis õnn – olla üksik?“
Almeri sõnul ei maksa segi ajada kaht erinevat mõistet – üksindus ja üksildus. Ka suure pere keskel võib tunda ennast üksildasena, samas saab üksiolemist vägagi nautida. „Tunnen, et seda aega on isegi liiga napilt, kus saan olla päris üksi, vaid oma mõtetega,“ leiab ta.
Almeri jaoks on oluline kulgeda vabalt ehk olla kogu aeg valmis vastu võtma midagi uut. Ta vajab enda ümber palju ruumi ja iseolemist!
Ehk on see üksiolemise vajadus osalt ka lapsepõlvest kaasa tulnud, sest õdede-vendadeta kasvanud Almer oli kõigest 10-aastane, kui suri tema ema ning isa lahkus teispoolsusse, kui ta oli 18.
„Olin vanaema juures ja käisin internaatkoolis. Kose Keskkoolis õppides hakkasin tantsuga tegelema peamiselt seepärast, et saaks käia paar-kolm korda nädalas Tallinnas,“ meenutab ta. Hiljem lõpetas mees tantsujuhtimise eriala Tallinna Pedagoogikaülikoolis ning õppis ka Stockholmi Tantsukõrgkoolis.
Kooselu tavapärases mõistes pole Almer seni proovinud. „Mulle on teadjad rääkinud, et eelmises elus minu pere tapeti. Ma ei suutnud seda kuidagi andestada. Ehk pole tänini suutnud,“ mõtiskleb ta.
Armumisi on mehe elus ikka ette tulnud, kuidas teisiti. „Aga ega armumised siis pikalt kesta, need lähevad ju üle... Sageli jäädaksegi kauemaks kokku vaid ühiste kohustuste-varanduste ja lepingute, mitte teineteise pärast,“ nendib ta. Ja selline sunnismaisus Almerile kohe kindlasti ei sobi.
„Jaa-jah, ehk olen tõesti mõne südamegi murdnud, sest kui tunnen, et minu isiklikku ruumi piiratakse, liigun vaikselt edasi,“ tunnistab ta. „No kui ilmtingimata peab, siis valiksin pigem elu koos kümne naisega, neist kedagi omamata, vaat see oleks küllus!“ viskab ta nalja.
Aeg-ajalt imestatakse sellegi üle, et Almeril pole järeltulijaid. „Maailmas on niigi palju inimesi. Ja kõigil ei pea olema kõike!“ tavatseb ta vastata. Ka sõbrasuhe ei tähenda vaimsel teel sammuvale mehele seda, et peab ilmtingimata iga laupäev kokku saama. Pealegi – kui inimene ennast vaimselt arendab ning tema vibratsioonitase tõuseb, muutub tavaliselt ka sõprusringkond. Võib juhtuda, et ühel hetkel pole ammuse tuttavaga enam millestki rääkida.
„Aga kes sinu eest vanaduspõlves hoolitseb?“ päritakse Almerilt mõnikord. Mees usub, et maailmas hakatakse looma selliseid kogukondi, kus elavad koos sarnase ellusuhtumisega inimesed.
„Kui inimsuhetes just ülearu süvitsi ei lähe, ei teki ka suuri konflikte ja solvumisi. Olulisem on minna süvitsi iseendas, mõista iseennast,“ leiab vaimsete praktikate õpetaja.
Ei igasugusele rutiinile!
Et maailm muutub iga päev, peaks igaüks olema iga päev valmis muutuma. „Igasugune rutiin mistahes valdkonnas on pärssiv,“ leiab energiast pakatav mees.
Almerile on sümpaatne idamaade teooria, mille järgi mõjutavad meie elu viis elementi: puu, vesi, maa, tuli ja metall. Näiteks puu-element annab meile ühtaegu nii tugevust kui painduvust – et oleksime painduvad nagu puud tuules, mitte jäigad ja kergesti murduvad. Vee-element annab meile voolavust, tuli tegusust, maa nn jalad-maas-tunnet ning metall jõudu, tarkust ja kasvamist.
Igale elemendile vastab paar siseorganeid: metallile kopsud ja jämesool, maale põrn ja magu, tulele süda ja peensool, puule maks ja sapipõis ning veele neerud ja põis. Täisväärtuslikuks eluks tuleks samuti vallata viit toimingut: õigesti mõelda, toituda, hingata, puhata ja liikuda, kirjeldab Almer iidseid tarkusi.
Idamaine filosoofia passib Almerile rohkem kui raskepärane materiaalsus. Tema hinnangul klammerduvad just eesti inimesed liigselt materiaalse külge. Teistes kultuurides ei ole Almer tajunud, et omaniku-instinkt oleks nii suur. „Seitsesada aastat orjust on vist vajutanud alateadvusse jälje, kõik tahavad olla mõisnikud ja kõike omada: autot, maja, korterit, abikaasat, lapsi ... Ja kõiki neid asju ja inimesi eestlane ju muretseb...“
„Mina ei muretse üldse, minu keelepruugis pole sellist sõna!“ kinnitab Almer. Ta on tähele pannud, et eestlane lisab isegi ilusate mõistete ette negatiivseid täiendeid: jube ilus, kohutavalt hea, õudselt tubli...
Kummalisel kombel on väikese rahva ego väga suur ning valitseb võitlev ja võistlev hoiak – tähtis on olla naabrist parem. Koostöö aga kipub nii mõnigi kord ununema...
Almer mõistab, et inimene ei saa vabalt kulgeda, kui ta on kõrge eani panga ori. „Kodulaenud – see on 21. sajandi orjus,“ möönab ta. Tema ise elab Tallinnas ajutisel üüripinnal. Ja kui ta sõidab pikemaks ajaks võõrsile, annab ta üürikorteri vabaks. Siinsete suurte elektriarvete maksmise asemel talvel saab ta üürida endale elamise näiteks Tais, kus on kulud palju väiksemad ning talverõivaid ja sooje saapaid pole kah tarvis.
Või elab hoopis Austraalias ja alustab oma hommikuid harjutustega türkiissinise mere kaldal. Maailmas ringi reisides leiab mees ühtlasi põnevaid kaupu oma esoteeriliste vidinate poe tarvis Tallinnas.
Almeril pole ka pensionisambaid, sest ta loodab iseendale, mitte riiklikule süsteemile. „Elu on ju korduvalt näidanud, et need sambad võivad iga hetk kokku kukkuda,“ tähendab ta.
Vaimse praktiku sõnul ei tasu taga ajada suurt materiaalset rikkust, sest jõukus pole sugugi kerge koorem – tekivad hirmud. Pidev rahapuudus aga viitab sellele, et inimesel napib loovust. „Maailm on sedapidi seatud, et kuskil on kellelgi ikka midagi puudu. Ainsagi probleemita elul puuduks ju mõte, sest probleemid kannavad endas edasiviivat jõudu,“ õpetab ta.
Kuigi Almeri päevaplaan kujuneb liikuvalt, pole temagi elu kohustustest päris prii. On sündmusi, mida ta planeerib pikemalt ette. Kui ta pidas oma tantsustuudiot, pidi ta olema üsna paikne. Samuti õpetas mees 20 aastat Kõrgemas Lavakunstikoolis stepp-tantsu – seegi oli siduv kohustus.
Õnn ja rõõm vajavad ruumi
Õnnetunnet tekitab Almeris eelkõige uudsus. Uued inimesed, uued maad, uued õpingud, uued energiad. Sagedase reisimise juures on seegi plussiks, et ta ei kogu enda ümber liiga palju asju.
Siiski-siiski, vahel tassib Almer mõne loengu või meditatsiooni tarvis kaasa gonge, mille helid aitavad korrastada mõtteid ja alateadvust. Miks on see vajalik? „Sest sinu mõtted saavad ühel heal päeval teoks, kõik materialiseerub kunagi,“ kinnitab ta.
Almeri sõnul vajavad õnn ja rõõm aega ja ruumi. „Ei ole ju vabadust tunda rõõmu, kui üks arve ajab teist taga,“ tõdeb ta. Tema arusaamist mööda ei sega ka pere ja lapsed vaba kulgemist, sest klassikaline koolisüsteem ei ole ju ainuke võimalus, näiteks saab võõrsil eladades palgata eraõpetaja vms. Kõik sõltub meie loovusest!
Almeri sõnul tasubki endalt aeg-ajalt küsida: kas ma olen looja või surub ühiskond mind raamidesse? Tema ei klammerdu kellegi ega millegi külge. „Jah, võin olla nädalaid eemal, nii et mind keegi taga ei otsi. Samas – Facebookis hakkab mul 5000 sõbra piir täis saama...“ kõneleb ta muheldes.
Siiski tuletab Almer ka iseendale aeg-ajalt meelde, et ei tasu midagi liiga innukalt eitada – siis võib juhtuda, et elu just sellega kostitabki. „Nii et mine tea, kui mulle järgmine kord helistad, istub mul ehk abikaasa kõrval ja ei luba nii pikalt jutustada,“ naerab Almer. Ja lõpetuseks viskab päikseline terapeut õhku ühe oma lemmikteesidest: „Kogu elu ongi suur mäng, midagi ei tasu võtta liiga tõsiselt!“
