Meie enda väepaigad (ajakiri "Tervendaja", oktoober, 2015)
Maavalla Kotta kuuluv ja Tartu Ülikooli looduslike pühapaikade keskuse juhatajana töötav maausuline AHTO KAASIK räägib tervendavatest energiatest, mida saame oma kodukoha loodusest.
Kas maausk põhineb maa energiatel?
See põhineb sellel, et pead hästi tundma oma keskkonda, arvestama seda ning elama selle ja iseendaga kooskõlas. Meie rahvale on kõigel ainelisel ka vaimne tähendus ja sisu.
Kas tunnete ka ise mingite kohtade energiat?
Tunnen. Kindlasti tunnevad kõik inimesed kaunites looduskohtades seda väge, mis avaldub ainuüksi nähtava kaudu: ilu, esteetika, korrapära... Ka lõhnad ja hääled. Aga on veel mingisugune tunne, mis rahustab ja tekitab heaolu, laeb ja teeb meid tervemaks. Sedagi tajub rohkem või vähem igaüks. Mida paremas seisukorras või mida vägevam koht on, seda tugevamalt. Miks kümned tuhanded inimesed igal aastal Taevaskotta lähevad? Et kogeda midagi vägevat.
Millised on need paigad, kus tunnete seda kõige paremini?
See koht, kus mina kõige tugevamat muutust tunnen, ei ole arvatud pühapaikade hulka, aga kunagi on seda ehk olnud.
Pühapaikades tekkinud tunded on olnud väga erinevad. Mõne kohta võib öelda, et et see laeb. Olin kuu aega tagasi Pärnumaal Sõõrikese küla Taara tammikus. Õhtuks olin nii laetud, et käed surisesid, oli selline tunne, nagu võiks nendega tuba valgustada. See koht on hästi hoitud, seal on vanad põlised tammed. Inimesed ei häiri seda eriti.
Kuid siiski, kas on ka üks kindel koht, mis teile eriti võimsalt mõjub?
Seda võib nimetada üllatustundeks. On kaks kohta, mis mind rabavad ning kus kogen iga kord üllatust. Need on Suur Taevaskoda ja Panga pank. Olen seal ju varemgi käinud, aga minnes sinna, üllatun taas nende vägevusest. Ma ei taha öelda, et need on kõige väekamad kohad. Olen käinud paljudes paikades ja võibolla ka vägevamates.
Eri kordadel võib vist saada erineva kogemuse?
See, mida saame, sõltub meie hoiakust, avatusest. Mida avatumad oleme, seda tugevam side tekib, seda enam me sellelt kohalt saame. Minul on kõige tugevam side kahtlemata Tammealuse hiiega. Olen seal kõige rohkem käinud. See on minu esivanemate hiis, minu kihelkonna hiis, minu vanaema ja vaarvanemad on seal viibinud. Tammealusel silmaallikasse vaadates tean, et see on sama veepeegel, kuhu mu esivanemad on vaadanud, meie pilgud kohtuvad seal.
Kas kodukoht on mõjutanud teie huvi hiite ja pühapaikade vastu?
Arvan, et mu kodu on seda mõjutanud. Mõtlen oma vanemaid ja seda erakordselt pärimusrohket talu, kus üles kasvasin. See oli mulle suur kingitus. Juba täisealisena, kui hakkasin uurima rahvapärimust ja lugesin folkloristikaraamatuid, sain aru, et ma olen selle sees üles kasvanud. Tõtt öelda oli mu kodu tavaline eesti kodu. Tean, et igas eesti peres on rohkesti pärimust. Enamik inimesi ei pane seda paraku tähele ega oska sest lugu pidada.
Oli aeg, kui nendel teemadel avalikult ei räägitud.
1987. aastal ilmus ajakirjas Looming Küllo Arjakase artikkel taarausuliste kirjakogust. Räägiti siis ka sellest, et taarausulised austasid hiisi. See mu tähelepanu hiitele juhtiski.
Kas taarausk on maausuga kuidagi seotud?
Taarausu on loonud eestlased eestlaste jaoks, et olla rahvusena täisväärtuslik ja järgida oma usku, austada ainujumal Taarat. Selle aines on maausk. Võiks öelda, et see on maausu ainetel, kuid siiski maausust erinev.
Ilmselt ei tea paljud inimesed ka oma kodukoha ümbruse pühapaiku.
Umbes 150 aastat tagasi teadsid kõik eestlased kodukoha ümbruse pühapaikasid. Need olid kunagi sama tavalised, nagu praegu on kinod või teatrid. Pühapaigad olid kõikides külades ja isegi taludes, neid kasutati selleks, et inimesed oleksid terved ja õnnelikud. Need olid kohad, mis aitasid inimestel terveneda. Neist käidi ja peeti pühi, järgiti teatud tavasid. See andis inimesele, perele ja külale väge ja edenemist. ..Niisugustes hea soovimise ja hea loomise kohtades kogukond uuenes ja tugevdas ennast.
Kas neid tugeva energiaga paiku tunnetavad paremini sensitiivid?
Meie esivanemad nägid haldjaid, vaime, igasuguseid olendeid. Praegu näevad paljud energiasmbaid ja ingleid. Kristliku taustaga inimene näeb šamaanirännakul näiteks Jeesust. Sensitiivid võivad näha paljutki. Üks sensitiivsete võimetega inimene viibis koos tudengitega Tartu lähedal hiiemäel ja tal tekkis tunne, et seal on matusekoht. Tegelikult on sealse matusepaiga kohta ka pärimus.
Eestis pidi olema looduslikke pühapaiku rohkem kui meie naaberriikides?
Pühapaikade arvukuse ja nendega seotud vaimse pärandi elavuse poolest oleme tõesti üsna erandlikud. Õhtumaine Euroopa kaotas selle pärandi juba sajandite eest. Soomegi on mõnes mõttes kehvemas seisus kui meie, sest ristiusk kinnitas seal varem kanda. Isegi sõna hiisi on seal demoniseerunud ja saanud vanakurja sünonüümiks.
Oleme maailmas ainulaadsed ka selle poolest, et meil on riiklik pühapaikade arengukava ning meie riigikogus on loodulike pühapaikade toetusrühm.
Mis siis tegelikult Eesti riigile tähtis on?
Kui me looduslikud pühapigad kaardistaksime ja ausse tõstaksime, tooks see Eestile kindlasti ka majanduslikku kasu. Meil on seda, mida paljudes riikides enam ei ole. Imetletakse meie erakordset loodust, aga ei teata, et need kohad on ühtlasi pühapaigad, väepaigad. Kui see teave juurde anda, siis usun, et siia tuldaks rohkem.
Kas olete ka šamanismiga kokku puutunud?
Kõigepealt tuleks määratleda, mis see šamanism on. Tavaliselt mõeldakse, et see on trummilöömine, aga šamanism on tegelikult loodususund, usk hingedesse, usk esivanematesse, usk vaimu ja sõna jõusse ning see on kõik Eestis olemas. Me ei ole sellega ehk otseselt kokku puutundu, aga me kõik kanname seda. Näiteks ei taha me alati öelda inimese, asja või nähtuse nime. See on šamanism: me usume, et et sõnal on vägi, jõud, ega taha luua sidet soovimatuga.
Ilmselt on maausk seotud ka šamanismiga.
Maausk ongi šamanism. See on määratluse küsimus: läänelik turukaup, trummilöömine ja muu säärane moodustab šamanismist üksnes väikese osa.
Trummi tagumine pidi muutma ajulainete rütmi.
Trumm mõjub väljastpoolt, aga kui laulad, siis tuleb vibratsioon sinu seest, sa ise oled selle allikas ja see on palju võimsam. Meie esivanemad loobusid teadlikult trummi kasutamisest. Meil on teine rütm, teine lähenemine. Meil on selle asemel regilaulud, mis on palju võimsamad, viivad inimese meeled lovesse. Love on viru- ja soomekeelne sõna, mis tähendab transsi.
Mikk Sarv on öelnud, et väga harva kohtab lihtsalt laulmist, näitkes mingi tegevuse ajal nagu saamidel.
Meie esivanemad tegid samamoodi: teed käies ja tööd tehes lauldi kogu aeg. See viib inimese teistsugusesse seisundisse. Mansid söövad vahel veel praegugi kärbseseent, kui on vaja rasket tööd teha. Meile on laul andnud jõudu, tõstnud vibratsiooni ning aidanud kiiremini läbida pikki vahemaid ja teha vähem jõudu kulutades rasket füüsilist tööd.
Meie esivanemad olid kindlasti tundlikumad eri energiate suhtes.
Esivanemad olid kindlasti tundlikumad kui meie. Kõik kunstlik ju nüristab meie meeli keskkonna suhtes. Nad olid tundlikumad, aga nad pididki olema, sest see oli ainus viis ellu jääda. Nii leidsid nad viisi kulgeda mööda elu. Niimoodi õpiti tundma ka väekohti, mis annavad jõu palvetele või taigadele.
Meie peame praegu haldjaid ja päkapikke muinasjutuks, aga kunagi olid nad inimestele reaalsus.
Siin ongi küsimus, kas me hoiame aus oma juuri. Tuhanded inimesed käivad kursustel ja õpivad uusi vaimsusi, selle asemel et õppida tundma seda, mis on meil endal, mis on meie osa, millega võiksime saavutada palju suurema mõju ja parema tulemuse. Paljud lähevad palverännakule Hispaaniasse, selle asemel et minna hiide.
Küsimusi esitas RAUL PAULUS
Kas maausk põhineb maa energiatel?
See põhineb sellel, et pead hästi tundma oma keskkonda, arvestama seda ning elama selle ja iseendaga kooskõlas. Meie rahvale on kõigel ainelisel ka vaimne tähendus ja sisu.
Kas tunnete ka ise mingite kohtade energiat?
Tunnen. Kindlasti tunnevad kõik inimesed kaunites looduskohtades seda väge, mis avaldub ainuüksi nähtava kaudu: ilu, esteetika, korrapära... Ka lõhnad ja hääled. Aga on veel mingisugune tunne, mis rahustab ja tekitab heaolu, laeb ja teeb meid tervemaks. Sedagi tajub rohkem või vähem igaüks. Mida paremas seisukorras või mida vägevam koht on, seda tugevamalt. Miks kümned tuhanded inimesed igal aastal Taevaskotta lähevad? Et kogeda midagi vägevat.
Millised on need paigad, kus tunnete seda kõige paremini?
See koht, kus mina kõige tugevamat muutust tunnen, ei ole arvatud pühapaikade hulka, aga kunagi on seda ehk olnud.
Pühapaikades tekkinud tunded on olnud väga erinevad. Mõne kohta võib öelda, et et see laeb. Olin kuu aega tagasi Pärnumaal Sõõrikese küla Taara tammikus. Õhtuks olin nii laetud, et käed surisesid, oli selline tunne, nagu võiks nendega tuba valgustada. See koht on hästi hoitud, seal on vanad põlised tammed. Inimesed ei häiri seda eriti.
Kuid siiski, kas on ka üks kindel koht, mis teile eriti võimsalt mõjub?
Seda võib nimetada üllatustundeks. On kaks kohta, mis mind rabavad ning kus kogen iga kord üllatust. Need on Suur Taevaskoda ja Panga pank. Olen seal ju varemgi käinud, aga minnes sinna, üllatun taas nende vägevusest. Ma ei taha öelda, et need on kõige väekamad kohad. Olen käinud paljudes paikades ja võibolla ka vägevamates.
Eri kordadel võib vist saada erineva kogemuse?
See, mida saame, sõltub meie hoiakust, avatusest. Mida avatumad oleme, seda tugevam side tekib, seda enam me sellelt kohalt saame. Minul on kõige tugevam side kahtlemata Tammealuse hiiega. Olen seal kõige rohkem käinud. See on minu esivanemate hiis, minu kihelkonna hiis, minu vanaema ja vaarvanemad on seal viibinud. Tammealusel silmaallikasse vaadates tean, et see on sama veepeegel, kuhu mu esivanemad on vaadanud, meie pilgud kohtuvad seal.
Kas kodukoht on mõjutanud teie huvi hiite ja pühapaikade vastu?
Arvan, et mu kodu on seda mõjutanud. Mõtlen oma vanemaid ja seda erakordselt pärimusrohket talu, kus üles kasvasin. See oli mulle suur kingitus. Juba täisealisena, kui hakkasin uurima rahvapärimust ja lugesin folkloristikaraamatuid, sain aru, et ma olen selle sees üles kasvanud. Tõtt öelda oli mu kodu tavaline eesti kodu. Tean, et igas eesti peres on rohkesti pärimust. Enamik inimesi ei pane seda paraku tähele ega oska sest lugu pidada.
Oli aeg, kui nendel teemadel avalikult ei räägitud.
1987. aastal ilmus ajakirjas Looming Küllo Arjakase artikkel taarausuliste kirjakogust. Räägiti siis ka sellest, et taarausulised austasid hiisi. See mu tähelepanu hiitele juhtiski.
Kas taarausk on maausuga kuidagi seotud?
Taarausu on loonud eestlased eestlaste jaoks, et olla rahvusena täisväärtuslik ja järgida oma usku, austada ainujumal Taarat. Selle aines on maausk. Võiks öelda, et see on maausu ainetel, kuid siiski maausust erinev.
Ilmselt ei tea paljud inimesed ka oma kodukoha ümbruse pühapaiku.
Umbes 150 aastat tagasi teadsid kõik eestlased kodukoha ümbruse pühapaikasid. Need olid kunagi sama tavalised, nagu praegu on kinod või teatrid. Pühapaigad olid kõikides külades ja isegi taludes, neid kasutati selleks, et inimesed oleksid terved ja õnnelikud. Need olid kohad, mis aitasid inimestel terveneda. Neist käidi ja peeti pühi, järgiti teatud tavasid. See andis inimesele, perele ja külale väge ja edenemist. ..Niisugustes hea soovimise ja hea loomise kohtades kogukond uuenes ja tugevdas ennast.
Kas neid tugeva energiaga paiku tunnetavad paremini sensitiivid?
Meie esivanemad nägid haldjaid, vaime, igasuguseid olendeid. Praegu näevad paljud energiasmbaid ja ingleid. Kristliku taustaga inimene näeb šamaanirännakul näiteks Jeesust. Sensitiivid võivad näha paljutki. Üks sensitiivsete võimetega inimene viibis koos tudengitega Tartu lähedal hiiemäel ja tal tekkis tunne, et seal on matusekoht. Tegelikult on sealse matusepaiga kohta ka pärimus.
Eestis pidi olema looduslikke pühapaiku rohkem kui meie naaberriikides?
Pühapaikade arvukuse ja nendega seotud vaimse pärandi elavuse poolest oleme tõesti üsna erandlikud. Õhtumaine Euroopa kaotas selle pärandi juba sajandite eest. Soomegi on mõnes mõttes kehvemas seisus kui meie, sest ristiusk kinnitas seal varem kanda. Isegi sõna hiisi on seal demoniseerunud ja saanud vanakurja sünonüümiks.
Oleme maailmas ainulaadsed ka selle poolest, et meil on riiklik pühapaikade arengukava ning meie riigikogus on loodulike pühapaikade toetusrühm.
Mis siis tegelikult Eesti riigile tähtis on?
Kui me looduslikud pühapigad kaardistaksime ja ausse tõstaksime, tooks see Eestile kindlasti ka majanduslikku kasu. Meil on seda, mida paljudes riikides enam ei ole. Imetletakse meie erakordset loodust, aga ei teata, et need kohad on ühtlasi pühapaigad, väepaigad. Kui see teave juurde anda, siis usun, et siia tuldaks rohkem.
Kas olete ka šamanismiga kokku puutunud?
Kõigepealt tuleks määratleda, mis see šamanism on. Tavaliselt mõeldakse, et see on trummilöömine, aga šamanism on tegelikult loodususund, usk hingedesse, usk esivanematesse, usk vaimu ja sõna jõusse ning see on kõik Eestis olemas. Me ei ole sellega ehk otseselt kokku puutundu, aga me kõik kanname seda. Näiteks ei taha me alati öelda inimese, asja või nähtuse nime. See on šamanism: me usume, et et sõnal on vägi, jõud, ega taha luua sidet soovimatuga.
Ilmselt on maausk seotud ka šamanismiga.
Maausk ongi šamanism. See on määratluse küsimus: läänelik turukaup, trummilöömine ja muu säärane moodustab šamanismist üksnes väikese osa.
Trummi tagumine pidi muutma ajulainete rütmi.
Trumm mõjub väljastpoolt, aga kui laulad, siis tuleb vibratsioon sinu seest, sa ise oled selle allikas ja see on palju võimsam. Meie esivanemad loobusid teadlikult trummi kasutamisest. Meil on teine rütm, teine lähenemine. Meil on selle asemel regilaulud, mis on palju võimsamad, viivad inimese meeled lovesse. Love on viru- ja soomekeelne sõna, mis tähendab transsi.
Mikk Sarv on öelnud, et väga harva kohtab lihtsalt laulmist, näitkes mingi tegevuse ajal nagu saamidel.
Meie esivanemad tegid samamoodi: teed käies ja tööd tehes lauldi kogu aeg. See viib inimese teistsugusesse seisundisse. Mansid söövad vahel veel praegugi kärbseseent, kui on vaja rasket tööd teha. Meile on laul andnud jõudu, tõstnud vibratsiooni ning aidanud kiiremini läbida pikki vahemaid ja teha vähem jõudu kulutades rasket füüsilist tööd.
Meie esivanemad olid kindlasti tundlikumad eri energiate suhtes.
Esivanemad olid kindlasti tundlikumad kui meie. Kõik kunstlik ju nüristab meie meeli keskkonna suhtes. Nad olid tundlikumad, aga nad pididki olema, sest see oli ainus viis ellu jääda. Nii leidsid nad viisi kulgeda mööda elu. Niimoodi õpiti tundma ka väekohti, mis annavad jõu palvetele või taigadele.
Meie peame praegu haldjaid ja päkapikke muinasjutuks, aga kunagi olid nad inimestele reaalsus.
Siin ongi küsimus, kas me hoiame aus oma juuri. Tuhanded inimesed käivad kursustel ja õpivad uusi vaimsusi, selle asemel et õppida tundma seda, mis on meil endal, mis on meie osa, millega võiksime saavutada palju suurema mõju ja parema tulemuse. Paljud lähevad palverännakule Hispaaniasse, selle asemel et minna hiide.
Küsimusi esitas RAUL PAULUS
