Hea kiropraktik on akadeemilise kõrgharidusega meedik
(Allikas: delfi.ee, hoia tervist, foto: Pille-Riin pregel)
Skandinaavialiku suhtumise, ravieetika ja käsitluse kiropraktikast Eestisse toonud Rainer Kägo peab tänast olukorda, kus kiropraktikuna võib end välja reklaamida pea igaüks, patsiendi suhtes ebaausaks.
Eestis ei nõuta kiropraktikult vastava litsentsi olemasolu. Põhimõtteliselt on kogu vastutus jäetud tervisemurega inimese kanda: kui ta otsustab minna kiropraktiku vastuvõtule, on edasine suuresti vedamise ja mittevedamise küsimus.
Teadlikum patsient uurib enne konsultatsiooni ravipakkuja tausta. Seda pole aga alati kerge teha, sest tõsiasi on paraku seegi, et kiropraktikute kodulehekülgedel internetis võib esineda informatsiooni, millel pole meditsiinilist tõendust või on lihtsalt vale. Markantseima näitena toob Rainer Kägo lubaduse paika panna düsplaasiaga sündinud beebi puusaliigese – see on anatoomiliselt võimatu. Võib vaid oletada, milline on oma lapse pärast muretsevate vanemate pettumus, rääkimata tema enda kannatustest, ütleb Kägo.
„See on ka põhjus, miks Eestis paljud arstid siiani kiropraktikuid umbusaldavad ja ei taha nendega koostööd teha. Kuigi viimastel aastatel on see õnneks oluliselt paranenud,” nendib ta.
Ometi oleks inimeste tervise ja elukvaliteedi huvides hädasti vaja ühtset korda, kellel ja mille alusel on õigus kiropraktikuna töötada. Millised on miinimumnõuded haridusele ja praktikale? Kes tohib end kiropraktikuks nimetada? Kas ja kui tihti tuleb end täiendkoolitada? Praegu on see kõik vaid raviteenuse pakkuja enda südametunnistuse ja eetika küsimus – kas töö eesmärk on patsientide aitamine või võimalikult edukalt majandada kliinikut ja ennast.
Rainer Kägo ise on lõpetanud Scandinavian Chiropractic College`i (Skandinaavia kiropraktika kolledži) Stockholmis ning tal on Rootsi tervishoiuameti litsents kiropraktikuna töötamiseks Rootsis. Kui ta 2000-ndate aastate alguses ka Eestis tööle hakkas, oli suurim üllatus see, et siinmail polnud erialatunnistust ega litsentsi vajagi. Pole vaja ka praegu.
Kiropraktik vajab teadmisi
Kägo juurde tulevad vastuvõtule inimesed, kes vajavad garantiid, et nendega töötav inimene on oma eriala õppinud. Rootsis on kiropraktik vähemalt viie-aastase akadeemilise kõrgharidusega meedik. Kõrgharidusega kiropraktikul on nii üldmeditsiinilised teadmised kui ka erioskused diagnoosida ortopeedilist ja neuroloogilist problemaatikat. Vajadusel suunab ta patsiendi radioloogilistele vm uuringutele. Ka eriarstide konsultatsioonile suunamine on tihti vajalik, kui kiropraktik leiab, et probleemi lahendamiseks oleks vaja ka teiste spetsialistide teadmisi.
Nii on see Rootsis ja samade põhimõtete järgi võtab Kägo patsiente vastu ka Eestis – ta pakub professionaalset ja Skandinaavia riikidele omast kiropraktilist raviteenust. Eestis lisandub töös patisentidega veel üks oluline aspekt, mida Skandinaavias ammu enam pole vaja teha: patsientidele tuleb tutvustada selle ravimeetodi efektiivsust liikumiselundkonna probleemide raviks ja ennetustööks ning ohutust. Liialt tihti kohtab siinmail veel suhtumist, et kiropraktik on kondiväänaja, kes ragistab selja paika ning et pigem on tegu alternatiivmeditsiiniga. Kui arvestada seda, et Eestis ei peeta kiropraktikat ikka veel meditsiini täieõiguslikuks osaks – mõõdupuuks on, kas seda õpetatakse Tartu ülikoolis või mitte, ja kiropraktikat ei õpetata – pole ka imestada, et nii arvatakse. Füsioterapeutidel näiteks läheb Eestis palju paremini – raviasutused on selle omaks võtnud koos massaaži jm protseduuridega.
Kägo sõnul on rõõmustav, et olukord siiski tasapisi paraneb: arstid on kiropraktikast üha enam huvitatud, kutsuvad spetsialisti loenguid pidama, uurivad tööpõhimõtteid ja saadavad oma patsiente kiropraktiku vastuvõtule.
„Osalen tihti täiendkoolitustel Eestist väljaspool. Selle eesmärgiks on tagada patsiendile turvaline ravi teaduspõhiselt läbitöötatud ravimeetoditega,” selgitab Kägo pidevat erialase täiendamise vajadust. Seda enam valmistab muret, kuid kiropraktika nime all kutsuvad hädas inimesi enda juurde needki, kelle oskused ja teadmised on kaheldavad.
Eestis ei nõuta kiropraktikult vastava litsentsi olemasolu. Põhimõtteliselt on kogu vastutus jäetud tervisemurega inimese kanda: kui ta otsustab minna kiropraktiku vastuvõtule, on edasine suuresti vedamise ja mittevedamise küsimus.
Teadlikum patsient uurib enne konsultatsiooni ravipakkuja tausta. Seda pole aga alati kerge teha, sest tõsiasi on paraku seegi, et kiropraktikute kodulehekülgedel internetis võib esineda informatsiooni, millel pole meditsiinilist tõendust või on lihtsalt vale. Markantseima näitena toob Rainer Kägo lubaduse paika panna düsplaasiaga sündinud beebi puusaliigese – see on anatoomiliselt võimatu. Võib vaid oletada, milline on oma lapse pärast muretsevate vanemate pettumus, rääkimata tema enda kannatustest, ütleb Kägo.
„See on ka põhjus, miks Eestis paljud arstid siiani kiropraktikuid umbusaldavad ja ei taha nendega koostööd teha. Kuigi viimastel aastatel on see õnneks oluliselt paranenud,” nendib ta.
Ometi oleks inimeste tervise ja elukvaliteedi huvides hädasti vaja ühtset korda, kellel ja mille alusel on õigus kiropraktikuna töötada. Millised on miinimumnõuded haridusele ja praktikale? Kes tohib end kiropraktikuks nimetada? Kas ja kui tihti tuleb end täiendkoolitada? Praegu on see kõik vaid raviteenuse pakkuja enda südametunnistuse ja eetika küsimus – kas töö eesmärk on patsientide aitamine või võimalikult edukalt majandada kliinikut ja ennast.
Rainer Kägo ise on lõpetanud Scandinavian Chiropractic College`i (Skandinaavia kiropraktika kolledži) Stockholmis ning tal on Rootsi tervishoiuameti litsents kiropraktikuna töötamiseks Rootsis. Kui ta 2000-ndate aastate alguses ka Eestis tööle hakkas, oli suurim üllatus see, et siinmail polnud erialatunnistust ega litsentsi vajagi. Pole vaja ka praegu.
Kiropraktik vajab teadmisi
Kägo juurde tulevad vastuvõtule inimesed, kes vajavad garantiid, et nendega töötav inimene on oma eriala õppinud. Rootsis on kiropraktik vähemalt viie-aastase akadeemilise kõrgharidusega meedik. Kõrgharidusega kiropraktikul on nii üldmeditsiinilised teadmised kui ka erioskused diagnoosida ortopeedilist ja neuroloogilist problemaatikat. Vajadusel suunab ta patsiendi radioloogilistele vm uuringutele. Ka eriarstide konsultatsioonile suunamine on tihti vajalik, kui kiropraktik leiab, et probleemi lahendamiseks oleks vaja ka teiste spetsialistide teadmisi.
Nii on see Rootsis ja samade põhimõtete järgi võtab Kägo patsiente vastu ka Eestis – ta pakub professionaalset ja Skandinaavia riikidele omast kiropraktilist raviteenust. Eestis lisandub töös patisentidega veel üks oluline aspekt, mida Skandinaavias ammu enam pole vaja teha: patsientidele tuleb tutvustada selle ravimeetodi efektiivsust liikumiselundkonna probleemide raviks ja ennetustööks ning ohutust. Liialt tihti kohtab siinmail veel suhtumist, et kiropraktik on kondiväänaja, kes ragistab selja paika ning et pigem on tegu alternatiivmeditsiiniga. Kui arvestada seda, et Eestis ei peeta kiropraktikat ikka veel meditsiini täieõiguslikuks osaks – mõõdupuuks on, kas seda õpetatakse Tartu ülikoolis või mitte, ja kiropraktikat ei õpetata – pole ka imestada, et nii arvatakse. Füsioterapeutidel näiteks läheb Eestis palju paremini – raviasutused on selle omaks võtnud koos massaaži jm protseduuridega.
Kägo sõnul on rõõmustav, et olukord siiski tasapisi paraneb: arstid on kiropraktikast üha enam huvitatud, kutsuvad spetsialisti loenguid pidama, uurivad tööpõhimõtteid ja saadavad oma patsiente kiropraktiku vastuvõtule.
„Osalen tihti täiendkoolitustel Eestist väljaspool. Selle eesmärgiks on tagada patsiendile turvaline ravi teaduspõhiselt läbitöötatud ravimeetoditega,” selgitab Kägo pidevat erialase täiendamise vajadust. Seda enam valmistab muret, kuid kiropraktika nime all kutsuvad hädas inimesi enda juurde needki, kelle oskused ja teadmised on kaheldavad.
