Kaia-Kaire jõudis Nepaalis täiusliku tervise saladusteni
(“Naisteleht”, september 2013, autor: Kristel Rõss, fotod: erakogu)
“Tegelikult mulle ei meeldi lood, kus räägitakse haigustest, sest need süvendavad inimestes ohvri-mentaliteeti,” teatab noor ja särav koolitaja ning metameditsiini tervisenõustaja Kaia-Kaire Hunt kohe intervjuu alguses.
Tema sõnul on haigus alati tagajärg, millele on eelnenud valus üleelamine, šokk või pikaaegne pinge. Nõnda kõlab ka metameditsiini üks alusteese.
Siiski ei saa ka Kaia-Kaire oma elust ja valikutest kõneldes üle ega ümber nüüd juba ammusest tervisehädast, mis teda alternatiivmeditsiini maailmaga tutvuma ajendas. Nimelt hakkasid näitsikut umbes nii kümmekond aastat tagasi vaevama tugevad seljavalud ning vasak labajalg muutus täiesti tundetuks.
Haigus koputab, hiljem prõmmib
“Ega minu seljaprobleem ju tulnud selgest taevast, see oli juba aastaid uksele koputanud, alguses vaikselt, siis prõmmides,” tõdeb Kaia-Kaire. Esialgu püüdis ta valusid ignoreerida ja neelas tablette, kuid viimses hädas läks ikkagi arsti juurde. Et tegu oli seljadiski väljasopistumisega, suunati neiu pikalt kaalumata lõikusele.
“Kummalisel kombel oli mul väga selge teadmine, et ma ei lähe operatsioonile,” meenutab naine. Ta hankis sõbralt spordiarsti kontakti, kes tegeles ka kiropraktika ja nõelraviga. Pärast kümmet seanssi valud kadusid, vabastava hingamise kaudu jõudis Kaia-Kaire ka haiguse energeetiliste põhjusteni.
Kui noor naine oma seljavalude alguspunkti otsis, meenus talle Lääne-Saksamaa erakool, kus tal õnnestus keskkooli ajal aastakese jagu õppida. “Olin justkui väike vaene venelane saksa “vonnide” koorekihi hulgas, eks see ikkagi oli päris raske kogemus suhteliselt õrnas eas,” tõdeb ta tagantjärgi.
Võimalik, et selg sai pisut viga ka sealses purjetamistrennis, aga Kaia-Kaire sõnul võivad välised tegurid haiguse tekkele ainult kaasa aidata, põhjused tulevad ikka seestpoolt.
Tänasel päeval teab Kaia-Kaire, et kõik luustiku ja lülisamba probleemid on seotud enesekindluse ja enesearmastusega. “Selgroog on justkui kese,” märgib ta. Metameediku sõnul ongi sellepärast meie ühiskonnas nii palju seljaprobleeme, et inimese väärtuslikkus ei tulene temast endast, vaid peab olema töiselt edukas, teenima palju raha, omama uhket maja, kallist autot, moekaid rõivaid, positsioonikaid sõpru jne. Kui sa nendele tingimustele ei vasta, oled luuser.
Ka Kaia-Kaire jõudis käia n.ö tavapärast rada, juhtida firmat ja omandada magistrikraadi ärikorralduses. Ometi tekkis temas protest! “Ma ei tahtnud elada elu, mis on ette kirjutatud: käia iga päev kella kaheksast viieni tööl, abielluda, saada lapsi ja 40ndates keskeakriisi... “ ütleb ta.
Naise sõnul ei pruugi massiga kaasa minnes ja teiste ootusi täites saada ühendust oma tahtmistega, oma loomusega. Tervisenõustajana näeb ta tervisega kimpus klientide hulgas sageli neid, kellele nende elukorraldus ei sobi, aga põhjapanevaid muutusi ka teha ei saa, sest pere tahab toitmist ja laenud maksmist. “Kui sul on kolm väikest last, ei saa ju võtta seljakotti ja põrutada näiteks Ladina-Ameerikasse!” mõistab ta.
Kaia-Kaire aga oli oma valikutes vaba ja nii ta tegigi ühel heal päeval otsustava kannapöörde ning asus õppima … meditsiiniõeks.
Tema sõnul on haigus alati tagajärg, millele on eelnenud valus üleelamine, šokk või pikaaegne pinge. Nõnda kõlab ka metameditsiini üks alusteese.
Siiski ei saa ka Kaia-Kaire oma elust ja valikutest kõneldes üle ega ümber nüüd juba ammusest tervisehädast, mis teda alternatiivmeditsiini maailmaga tutvuma ajendas. Nimelt hakkasid näitsikut umbes nii kümmekond aastat tagasi vaevama tugevad seljavalud ning vasak labajalg muutus täiesti tundetuks.
Haigus koputab, hiljem prõmmib
“Ega minu seljaprobleem ju tulnud selgest taevast, see oli juba aastaid uksele koputanud, alguses vaikselt, siis prõmmides,” tõdeb Kaia-Kaire. Esialgu püüdis ta valusid ignoreerida ja neelas tablette, kuid viimses hädas läks ikkagi arsti juurde. Et tegu oli seljadiski väljasopistumisega, suunati neiu pikalt kaalumata lõikusele.
“Kummalisel kombel oli mul väga selge teadmine, et ma ei lähe operatsioonile,” meenutab naine. Ta hankis sõbralt spordiarsti kontakti, kes tegeles ka kiropraktika ja nõelraviga. Pärast kümmet seanssi valud kadusid, vabastava hingamise kaudu jõudis Kaia-Kaire ka haiguse energeetiliste põhjusteni.
Kui noor naine oma seljavalude alguspunkti otsis, meenus talle Lääne-Saksamaa erakool, kus tal õnnestus keskkooli ajal aastakese jagu õppida. “Olin justkui väike vaene venelane saksa “vonnide” koorekihi hulgas, eks see ikkagi oli päris raske kogemus suhteliselt õrnas eas,” tõdeb ta tagantjärgi.
Võimalik, et selg sai pisut viga ka sealses purjetamistrennis, aga Kaia-Kaire sõnul võivad välised tegurid haiguse tekkele ainult kaasa aidata, põhjused tulevad ikka seestpoolt.
Tänasel päeval teab Kaia-Kaire, et kõik luustiku ja lülisamba probleemid on seotud enesekindluse ja enesearmastusega. “Selgroog on justkui kese,” märgib ta. Metameediku sõnul ongi sellepärast meie ühiskonnas nii palju seljaprobleeme, et inimese väärtuslikkus ei tulene temast endast, vaid peab olema töiselt edukas, teenima palju raha, omama uhket maja, kallist autot, moekaid rõivaid, positsioonikaid sõpru jne. Kui sa nendele tingimustele ei vasta, oled luuser.
Ka Kaia-Kaire jõudis käia n.ö tavapärast rada, juhtida firmat ja omandada magistrikraadi ärikorralduses. Ometi tekkis temas protest! “Ma ei tahtnud elada elu, mis on ette kirjutatud: käia iga päev kella kaheksast viieni tööl, abielluda, saada lapsi ja 40ndates keskeakriisi... “ ütleb ta.
Naise sõnul ei pruugi massiga kaasa minnes ja teiste ootusi täites saada ühendust oma tahtmistega, oma loomusega. Tervisenõustajana näeb ta tervisega kimpus klientide hulgas sageli neid, kellele nende elukorraldus ei sobi, aga põhjapanevaid muutusi ka teha ei saa, sest pere tahab toitmist ja laenud maksmist. “Kui sul on kolm väikest last, ei saa ju võtta seljakotti ja põrutada näiteks Ladina-Ameerikasse!” mõistab ta.
Kaia-Kaire aga oli oma valikutes vaba ja nii ta tegigi ühel heal päeval otsustava kannapöörde ning asus õppima … meditsiiniõeks.
“Kukkumine” karjääriredelil viis Nepaali
“Preili Hunt, millest selline tagasiminek teie karjääris? Te olete ju tark inimene, mis siis juhtus?” küsis üks ülikooli professor imestunult. “Ligimeste aitamine pole ju meie ühiskonnas prestiižne,” mõistab naine sellise hinnangu tagamaid.
Tervishoiukõrgkoolis õppides praktikakohta otsides otsustas Kaia-Kaire ellu viia ammuse unistuse teha Aasias vabatahtlikku tööd. Nii sattus eestlanna Nepaali – sealsest elust on Kaia-Kaire kirjutanud ka raamatu “Minu Nepaal”. Naine asus tööle kohalikus lastekodus, kus tema hoole all oli nii orbusid kui ka hüljatud lapsi, kes talle heas mõttes hinge pugesid.
Kaia-Kaire sõnul tekkis tal just Nepaalis tervikpilt sellest, mida oma eluga peale hakata – pusletükid asetusid oma kohtadele. Eestis oli ta elanud enda sõnul tüüpilise noore inimese orav-rattas-elu: tegi usinasti tööd ja pidutses palju, matkas, käis väljasõitudel jne.
“Nepaalis tekkisid hetked, kus pidin olema iseendaga,” nendib ta. Ta ärkas hommikul koos päikesetõusuga, läks katusele ja nautis fantastilist vaadet mägedele. Kusagil kires kukk ja kusagil ammus lehm...
Noor naine märkas, et orav-rattas-elu kõrval on olemas teistsugused väärtused. Budismis öeldakse: ainuke kindel asi on see, et miski pole kindel, kõik on muutumises. “Kui sa panustad vaid ühele asjale, olgu see karjäär, abielu, sõbrad vms, võib see ühel hetkel kaduda. Ja siis oled ise ka kadunud,” tõdeb ta.
Eestlanna külastas Nepaalis pühakohti ja kloostreid, kohtus oma esimeste õpetajatega ning tegi tutvust jooga, ajurveeda ja tiibeti meditsiiniga.
Kaia-Kaire sõnul on budistlikus traditsioonis huvitav seegi, et eal ei kuule kindlaid tegevusjuhiseid, pigem räägitakse palju mõistulugusid ja antakse peeni vihjeid.
Nepaalis koges eestanna omal nahal, kui vähesega võib tulla toime, ilma et millestki puudust tunneksid. “Sa kannad pool aastat iga päev sama pluusi: õhtul pesed, hommikul paned jälle selga. Poole aasta pärast põletad ära,” toob ta näite sealsest elust. Selles kontekstis tundub jabur näha tohutult vaeva ja teenida raha, et osta igaks hooajaks aina uusi ja uusi moerõivaid...
Nepaalis võis soojast veest vaid und näha, alati ei olnud ka külma vett. “Kui Eestisse tulles läksin sooja vanni, tundsin ennast nagu taevas!” kirjeldab Kaia-Kaire. Nepaalis sai eestlanna kinnitust tõdemusele – tervendav jõud
tuleb üles leida iseendast, kõik muu saab olla vaid toetav. Siiski ei alaväärista Kaia-Kaire ei klassikalist ega ka alternatiivmeditsiini. “Kui sul on äge pimesoolepõletik, tuleb pimesool välja lõigata, mediteerimine siin ei aita,” nendib ta. Aga kes tahab päriselt terveks saada, peab muutma elustiili ja harjumusi, see on aga vaevalisem tee kui neelata iga päev tablette.
Rumalus on hullem kui teadmatus
Kõrvaline abi on aga enamasti ainult hetkeline, kui sa enda sees mingeid asju ära ei lahenda. Kui kuskilt midagi valutab, soovitab tervisenõustaja võtta korraks aeg maha ja mõelda, mis juhtus enne seda, kui sul tekkis see probleem?
Kaia-Kaire sõnul tavatseb tema Tiibeti õpetaja öelda, et on kaks asja, mis meid hukatusse viivad, üks on teadmatus (ma ei tea, et saan ennast ise aidata) ja teine on rumalus. Teadmatust on lihtne likvideerida – tuleb vaid õppida ja areneda. Hoopis hullem on rumalus: ma tean küll, mis on minu jaoks hea, aga ma ei tee seda! Tean küll, et ei tohiks nii palju töötada, nii palju suhkrut süüa, nii palju teleka ees vedelda, aga teen seda ikka!
Metameediku sõnul on selline minnalaskmine iseenda teadlik kahjustamine. “Küsimus on tasakaalus: ega tükike kooki kellelegi paha tee, aga halvasti on siis, kui oleme magusast, tubakast, alkoholist vms sõltuvuses. Sinu tänasest päevast sõltub see, kui kõbus sa oled paarikümne aasta pärast!” räägib ta suure veendumusega.
Kaia-Kaire soovib inimestele enam julgust tegelda sellega, mis sinu olemusega kokku kõlab – teised ei peagi meie valikutele aplodeerima! “Kui oleksin käinud tavapärast teed, sööksin praegu ilmselt kahe suupoolega antidepressante... Praegu ma aga naudin oma igapäevast tööd,” avaldab ta. Ka Kaia-Kaire korraldatavad koolitused aitavad inimestel leida ühendust oma sisemiste soovidega ja seeläbi saavutada head tervist.
Kaia-Kaire ei ole täitnud nn ettekirjutusi ka isiklikus plaanis – tal on küll elukaaslane, aga lapsi veel mitte. “Ma ei ole kindel, kas tänane maailm on selline paik, kuhu lapsi sünnitada? Tahaksin, et maailm muutuks paremaks, mitte vastupidi,” tunnistab ta ausalt.
Aga kui Kaia-Kaire maailma tuleviku üle mõtiskleb, läheb tema kulm pigem kortsu ja ta räägib häirivatest tõsiasjadest. Näiteks riigijuhtide väitlusesest selle üle, kas homme algab 3. maailmasõda...
“Me teame küll, et on halb kasutada ühekordseid nõusid ja kilekotte, aga ometi teeme seda. Maailmas on nii palju kohti, kus ei ole enam puhast vett. Mongoolias on järvedes vesi süttinud põlema, sest need on nii saastatud,” toob ta järjepanu murettekitavaid näiteid.
Kaia-Kaire sõnul tuli tema tuttav hiljuti Tiibetist ja ütles, et kohalikud ei saa enam valmistada lambasoolikast vorste, sest lambad on nii haiged, et nende soolikad pudenevad laiali. Ta ise oli aasta eest ökoloogilise katastroofi tunnistajaks, kui hiinlased hakkasid hüdroelektrijaama ehitamiseks Kambodžas looduskaitsealal võtma maha kümneid hektareid mitmesaja-aastaseid puid.
Eneseareng on Kaia-Kaire jaoks lai mõiste, mis hõlmab alati ka elukeskkonda. “Ei saa mõelda, et olen nii “zen” ja mediteerin puu all, aga kui paar sammu eemale astun, võin loodust reostada,” lausub ta.
Kaia-Kaire usub, et igaühe võimuses on parandada mitte üksnes iseenda, vaid kogu maailma tervist. Seda ilusat mõtet sobivad illustreerima tema read raamatust “Minu Nepaal”: “Me teame kõik, et liblika tiivalöök ühel pool maakera võib teisel pool vallandada orkaani. Üks väike heategu võib muuta elusid. Palju väikeseid heade mõtete ja siira südamega tehtud tegusid muudab aga maailma.”
“Preili Hunt, millest selline tagasiminek teie karjääris? Te olete ju tark inimene, mis siis juhtus?” küsis üks ülikooli professor imestunult. “Ligimeste aitamine pole ju meie ühiskonnas prestiižne,” mõistab naine sellise hinnangu tagamaid.
Tervishoiukõrgkoolis õppides praktikakohta otsides otsustas Kaia-Kaire ellu viia ammuse unistuse teha Aasias vabatahtlikku tööd. Nii sattus eestlanna Nepaali – sealsest elust on Kaia-Kaire kirjutanud ka raamatu “Minu Nepaal”. Naine asus tööle kohalikus lastekodus, kus tema hoole all oli nii orbusid kui ka hüljatud lapsi, kes talle heas mõttes hinge pugesid.
Kaia-Kaire sõnul tekkis tal just Nepaalis tervikpilt sellest, mida oma eluga peale hakata – pusletükid asetusid oma kohtadele. Eestis oli ta elanud enda sõnul tüüpilise noore inimese orav-rattas-elu: tegi usinasti tööd ja pidutses palju, matkas, käis väljasõitudel jne.
“Nepaalis tekkisid hetked, kus pidin olema iseendaga,” nendib ta. Ta ärkas hommikul koos päikesetõusuga, läks katusele ja nautis fantastilist vaadet mägedele. Kusagil kires kukk ja kusagil ammus lehm...
Noor naine märkas, et orav-rattas-elu kõrval on olemas teistsugused väärtused. Budismis öeldakse: ainuke kindel asi on see, et miski pole kindel, kõik on muutumises. “Kui sa panustad vaid ühele asjale, olgu see karjäär, abielu, sõbrad vms, võib see ühel hetkel kaduda. Ja siis oled ise ka kadunud,” tõdeb ta.
Eestlanna külastas Nepaalis pühakohti ja kloostreid, kohtus oma esimeste õpetajatega ning tegi tutvust jooga, ajurveeda ja tiibeti meditsiiniga.
Kaia-Kaire sõnul on budistlikus traditsioonis huvitav seegi, et eal ei kuule kindlaid tegevusjuhiseid, pigem räägitakse palju mõistulugusid ja antakse peeni vihjeid.
Nepaalis koges eestanna omal nahal, kui vähesega võib tulla toime, ilma et millestki puudust tunneksid. “Sa kannad pool aastat iga päev sama pluusi: õhtul pesed, hommikul paned jälle selga. Poole aasta pärast põletad ära,” toob ta näite sealsest elust. Selles kontekstis tundub jabur näha tohutult vaeva ja teenida raha, et osta igaks hooajaks aina uusi ja uusi moerõivaid...
Nepaalis võis soojast veest vaid und näha, alati ei olnud ka külma vett. “Kui Eestisse tulles läksin sooja vanni, tundsin ennast nagu taevas!” kirjeldab Kaia-Kaire. Nepaalis sai eestlanna kinnitust tõdemusele – tervendav jõud
tuleb üles leida iseendast, kõik muu saab olla vaid toetav. Siiski ei alaväärista Kaia-Kaire ei klassikalist ega ka alternatiivmeditsiini. “Kui sul on äge pimesoolepõletik, tuleb pimesool välja lõigata, mediteerimine siin ei aita,” nendib ta. Aga kes tahab päriselt terveks saada, peab muutma elustiili ja harjumusi, see on aga vaevalisem tee kui neelata iga päev tablette.
Rumalus on hullem kui teadmatus
Kõrvaline abi on aga enamasti ainult hetkeline, kui sa enda sees mingeid asju ära ei lahenda. Kui kuskilt midagi valutab, soovitab tervisenõustaja võtta korraks aeg maha ja mõelda, mis juhtus enne seda, kui sul tekkis see probleem?
Kaia-Kaire sõnul tavatseb tema Tiibeti õpetaja öelda, et on kaks asja, mis meid hukatusse viivad, üks on teadmatus (ma ei tea, et saan ennast ise aidata) ja teine on rumalus. Teadmatust on lihtne likvideerida – tuleb vaid õppida ja areneda. Hoopis hullem on rumalus: ma tean küll, mis on minu jaoks hea, aga ma ei tee seda! Tean küll, et ei tohiks nii palju töötada, nii palju suhkrut süüa, nii palju teleka ees vedelda, aga teen seda ikka!
Metameediku sõnul on selline minnalaskmine iseenda teadlik kahjustamine. “Küsimus on tasakaalus: ega tükike kooki kellelegi paha tee, aga halvasti on siis, kui oleme magusast, tubakast, alkoholist vms sõltuvuses. Sinu tänasest päevast sõltub see, kui kõbus sa oled paarikümne aasta pärast!” räägib ta suure veendumusega.
Kaia-Kaire soovib inimestele enam julgust tegelda sellega, mis sinu olemusega kokku kõlab – teised ei peagi meie valikutele aplodeerima! “Kui oleksin käinud tavapärast teed, sööksin praegu ilmselt kahe suupoolega antidepressante... Praegu ma aga naudin oma igapäevast tööd,” avaldab ta. Ka Kaia-Kaire korraldatavad koolitused aitavad inimestel leida ühendust oma sisemiste soovidega ja seeläbi saavutada head tervist.
Kaia-Kaire ei ole täitnud nn ettekirjutusi ka isiklikus plaanis – tal on küll elukaaslane, aga lapsi veel mitte. “Ma ei ole kindel, kas tänane maailm on selline paik, kuhu lapsi sünnitada? Tahaksin, et maailm muutuks paremaks, mitte vastupidi,” tunnistab ta ausalt.
Aga kui Kaia-Kaire maailma tuleviku üle mõtiskleb, läheb tema kulm pigem kortsu ja ta räägib häirivatest tõsiasjadest. Näiteks riigijuhtide väitlusesest selle üle, kas homme algab 3. maailmasõda...
“Me teame küll, et on halb kasutada ühekordseid nõusid ja kilekotte, aga ometi teeme seda. Maailmas on nii palju kohti, kus ei ole enam puhast vett. Mongoolias on järvedes vesi süttinud põlema, sest need on nii saastatud,” toob ta järjepanu murettekitavaid näiteid.
Kaia-Kaire sõnul tuli tema tuttav hiljuti Tiibetist ja ütles, et kohalikud ei saa enam valmistada lambasoolikast vorste, sest lambad on nii haiged, et nende soolikad pudenevad laiali. Ta ise oli aasta eest ökoloogilise katastroofi tunnistajaks, kui hiinlased hakkasid hüdroelektrijaama ehitamiseks Kambodžas looduskaitsealal võtma maha kümneid hektareid mitmesaja-aastaseid puid.
Eneseareng on Kaia-Kaire jaoks lai mõiste, mis hõlmab alati ka elukeskkonda. “Ei saa mõelda, et olen nii “zen” ja mediteerin puu all, aga kui paar sammu eemale astun, võin loodust reostada,” lausub ta.
Kaia-Kaire usub, et igaühe võimuses on parandada mitte üksnes iseenda, vaid kogu maailma tervist. Seda ilusat mõtet sobivad illustreerima tema read raamatust “Minu Nepaal”: “Me teame kõik, et liblika tiivalöök ühel pool maakera võib teisel pool vallandada orkaani. Üks väike heategu võib muuta elusid. Palju väikeseid heade mõtete ja siira südamega tehtud tegusid muudab aga maailma.”
