Lusika talu perenaine tervendab paastuga ennast ja teisi
("Naisteleht", juuni, 2012, tekst: Kristel Rõss, fotod: Aldo Luud)
Lusika turismitalu heledasilmne perenaine Sirje Kurvet koges paastu tervendavat väge esmakordselt ligi nelikümmend aastat tagasi, kui ta üksnes omal jõul vabanes kasvajast.
Täna seisab blond, särtsakas ja oma eluaastatest nooremana näiv naine (63) lokkavalt kaunis aias, mis on justkui lopsakas oaas Mulgimaa südames. Õiteilu keskel märkab jalutamas nii naisi kui mehi, kelle keha küll paastub, kuid hing ja vaim saavad kosutust.
Et paastujaid mitte eksitada, juhatab perenaine meid avarate akendega paviljoni, kus külalistel on privileeg mekkida võileibu ja kohvi. Paastujate päralt on puhastavad taimeteed ja ka meepurk nn esmaabiks – kui veresuhkur liiga madalale kukub.
“Ei-ei”, keeldub perenaine otsustavalt kohvist. “See muudab ju organismi happeliseks,” lisab ta selgituseks. “Mõnda aega pärast kohvist loobumist igatsesin selle maitset ja lõhna, praegu ma isegi ei neelata!” kinnitab ta.
Kui palume Sirjel minna ajas tagasi ja meenutada oma senist teed, sulgeb ta keskendumiseks silmad. “Küllap oligi mul noorpõlves üle elatud terviseprobleemi tarvis selleks, et tulevikus hakata teisi aitama,” mõtiskleb ta.
Guru näitas kätte teeotsa
24-aastasel Sirjel oli juba diagnoositud kasvaja, kui ta juhtus raadiost kuulma Gunnar Aarma esinemist. Teadjamees rõhutas, et tervisel on kolm alustala: õige mõtlemine, õige hingamine ja õige toitumine. “Tajusin kogu oma olemusega, et need on nii õiged tõed!” lausub naine.
Sirje elas tookord Tallinnas, aga võttis viivitamata ette teekonna Pärnusse – Aarma ukse taha. “Arvasin, et ta võtab mind avasüli vastu ja hakkab minuga kohe tegelema. Aarma aga oli kuidagi nii tõsine ja küsis väga kahtlevalt: kas sinus ikka on usku? “ meenutab Sirje. “Muidugi on!” karjatas näitsik hingepõhjast. Aarma nägu läks seepeale naerule – ju talle avaldas tütarlapse innukus muljet. Sirje kutsuti sisse ja Aarma abikaasa kattis laua.
Siis kuuliski Sirje gurult saatuslikku nõuannet – tervenemiseks tuleb paastuda! Ka Gunnar Aarma ja tema naine paastusid igas kvartalis kümme päeva. Sirjele soovitas teadja sama, lisaks käskis iga päev viis kilomeetrit kõndida. “Pidin minema üle täielikule taimetoidule, see tähendas seda, et ei tohtinud juua isegi puljongi, kui selles oli kasvõi tükikest liha keedetud,” kõneleb naine.
Aga vaev tasus end ära – kui Sirje läks nelja kuu pärast arsti juurde, ei olnud kasvajast jälgegi. Suurim võit oli aga see, et noores naises tekkis vääramatu usk paastu ravitoimesse ja ammendamatu janu vaimsete tõdede järele. Oma teekonnal kohtus Sirje paljude põnevate persoonidega, näiteks Kohila taimetarga Elviine Kiviga, kes pärandas talle nii mõnegi väärtusliku ravimtaimeretsepti.
Pärast Elviine surma suhtles Sirje viis aastat Luule Viilmaga. “Elu näis tookord lihtne, sest võisin alati oma probleemiga minna Luule juurde, kes selle lahti mõtestas. Kui Luule suri, sain sellise šoki, et ei tulnud kolm päeva toast välja, aina nutsin ja nutsin,” meenutab ta. See kogemus õpetas Sirjele: ära kunagi raja oma ootusi ja unistusi kellelegi teisele ega looda, et küll teine veab su elust läbi. Oled sa seitsmene või seitsmekümnene, kõiges tuleb usaldada iseennast!
Sirje ammutas üha uusi ja uusi vaimseid tarkusi, õppis massaži ja tegeles seitse aastat vabastava hingamisega. Täieliku pöörde tema ellu tõi aga reis Indiasse ja kohtumine Sathya Sai Babaga. “Tema liigutas minu vaimu, tajusin püha energiat ja ehtsat kirgastumist. Indias avanes minus kanal, mida kasutan oma praeguses töös,” avaldab Sirje.
Kolleegil olid armsad varbad
Kui Sirjele pakkus kõrgema spordimeisterlikkuse kooli direktor Jaan Talts massööri-tööd, seadis naine tingimuseks, et soovib sportlaste abistamiseks kasutada ka loodusravi ja rahvameditsiini. Kohe hakatuseks tuli naisel sõita koos aerutajate meeskonnaga Ashabadi.
Sellel pikal reisil sõbrunes Sirje aerutajate treeneri Heinoga. “No eks ta hakkas mulle kohe algul külge lööma ja mina olin sellest üsna meelitatud,” muheleb taluperenaine. Rongiga koju tagasi sõites oli alumisel naril pikutanud naisel otsevaade ülemise nari omaniku Heino varvastele. “Ja siis mõtlesin endamisi, et need on ju päris armsad varbad... Mul vist ikka olid juba tunded tekkinud,” kõkutab Sirje naerda.
Pärast 3-aastast tutvust pandi leivad ühte kappi ja tänaseks on Sirje ja Heino olnud abielus umbes nii 25 aastat või üle selle. “Ma täpset kuupäeva ja aastat ei mäletagi, Heino peab meeles, tema toob ju lilli,” muheleb naine.
Sirje tunnistab, et suhte alguses oli abikaasas jooni, mis talle ei meeldinud. “Tänaseks olen mõistnud, et ta on minu peegel – elukaaslane ju peegeldab meile iseennast. Ja mõni joon, mis teises hirmsasti häirib, võib olla sinus endas uinunud olekus.”
Sirje teab, et kui naine mõtleb oma mehest hästi, on mees tegus ja töökas. Kui naine oma teise poolde ei usu, kõlgutabki too diivanil jalgu. Sirje võib uhkusega öelda, et tema mees pole eal oodanud naise palveid või käske.
Sirje ja Heino partnerluse tulemusena ongi sündinud hubane turismitalu ja rikkalik iluaed. ”Minu vanemad elasid siin kõrvaltalus. See siin oli tegelikult kolhoosilaut,” osutab Sirje taluhoonetele. Just samal ajal, kui laudamüürid müüki läksid, pakuti Sirjele ja Heinole tööd Nõukogude Liidu koondises, peibutuseks käidi välja laagrid välismaal.
“Olime juba parasjagu vanad, et mitte langeda ahvatluse küüsi... Otsustasime rajada endale talu, minu isa ja vanem vend olid lahkesti nõus aitama,” kõneleb Sirje. Esialgu sai loodud väike kodumajutus, kuhu tulid paastuma Sirje sõbrannad ja tuttavad, seejärel nende sõbrad ja nii see läks. Huvitav on see, et taluperenaine pole eal pidanud oma ettevõtmist reklaamima, sest siia leiavad ise tee inimesed, kes soovivad puhastuda.
Vaid mõne üksiku ainuke eesmärk on kaotada kilosid – sellist tegevust nimetab Sirje nälgimiseks. “Sellisel juhul ei muuda sa midagi ei oma teadvuses ega ka alateadvuses ning puhastumist ei toimu,” väidab ta.
Sirje sõnul ei ole paast üksnes keha toidust ilmajätmine, vaid töö ka oma vaimu ja hingega, näiteks mõtisklemine ja mediteerimine. Paastu tulemusel toimub muutus nii hinge- kui tavaelus, näiteks muudab inimene midagi oma suhetes, elustiilis, toitumises vms. “Ja mõnes mõttes ju “paastuvad” ka kõrvad, sest need ei kuule siin midagi negatiivset, aga ka silmad, mis näevad enda ümber vaid looduse ilu,” leiab taluperenaine.
Sirje ütleb, et on hakanud paastujatele järjest rohkem kõnelema vaimust ja hingest ning üha vähem jämemateriaalsest kehast. Tema sõnul on hinge peamine ülesanne jõuda lähemale jumalikkusele ehk usaldusele iseenda vastu. “Oleme ju kõik vaimolendid, aga mis segab meid seda tunnistamast? “ küsib ta. Ja vastab ise: “Meie mõistus ja ego, millest me laseme ennast juhtida.”
Paastu ajal on väga oluline käia iga päev saunas ja ka liikuda. Vähemalt pool kilomeetrit päevas harrastavad paastujad tagurpidi-kõndi. “See on vana Hiina meetod, mille abil viskame sümboolselt seljataha päeva pinged,” selgitab Sirje esmapilgul kummalisena näiva tegevuse tagapõhja. Lisaks lõdvestab tagurpidi käimine keha, mõjutab kõrvas paiknevat tasakaalu-elundit ning treenib neid lihas-gruppe, mis tavaelus koormust ei saa.
Üks paastuja rääkis kord Sirjele, et tema laps tahab lasteaiast tulles kogu aeg kõndida tagurpidi ja saab sellepärast pahandada. “Enam ma teda ei keela!” lubas ema pühalikult.
21 päeva vee ja leivata
Sirje ise teeb kaks korda aastas 10-päevaseid paaste, aga ta on olnud toiduta ka 21 päeva ühtejärge, sellest kolm päeva ka veeta. “See oli päris raske, aga tohutu mõjuga, mitte ainult keha ei puhastunud, vaid selginesid ka kõik mõtted, kogu elu... Sa ei vihastu enam iga tühja asja pärast ja sa lased teistel olla sellistena, nagu nad on. Sa lihtsalt kulged! Aga kui oled mürki täis, võid iga tühise asja peale solvuda või plahvatada,” kirjeldab ta pika paastu hämmastavat mõju.
Küsimusele, kas Sirjel on õnnestunud ka abikaasa paastuma meelitada, vastab naine naerdes: “Heino rääkis juba ammu, et ka tema teeb paastusid. Aga ega ma päris kindel olnud, sest ämm elas ju siinsamas kõrval...”
Paastu ajal on oluline juua taimeteesid, kohe esimesel päeval pakub perenaine puhastujale teed, mis võtab kõhu lahti ja teeb soole täiesti puhtaks. “Selle koostisosade leidmiseks kulus mul kaks aastat,” kinnitab Sirje. Ta reedab sellest retspetist vaid ühe komponendi – kuivatatud mustsõstrad. Ja osutab aia tagumisele otsale, kus kasvab sada mustsõstrapõõsast.
Sirje ütleb, et armastab oma aeda ja taimi sedavõrd, et ei suuda seal lilleõitki murda. Aed kiirgab ju vastu armastust ja energiat, mis talle on pühendatud. “Ma oleksin poolik, kui mul seda aeda poleks,” tunnistab naine.
“Ainuke häda – tegime aia liiga suure, sest unustasime täiesti, et saame kord vanaks ja see hool võib hakata üle jõu käima,“ möönab ta. Aga praegu aed lokkab ja õitseb... Perenaine muidugi ka! Muide, pärast esimest paastukogemust pole Sirje õieti haige olnudki. “Kohalikud arstid võivad seda kinnitada,” hõikab ta heatujuliselt.
Täna seisab blond, särtsakas ja oma eluaastatest nooremana näiv naine (63) lokkavalt kaunis aias, mis on justkui lopsakas oaas Mulgimaa südames. Õiteilu keskel märkab jalutamas nii naisi kui mehi, kelle keha küll paastub, kuid hing ja vaim saavad kosutust.
Et paastujaid mitte eksitada, juhatab perenaine meid avarate akendega paviljoni, kus külalistel on privileeg mekkida võileibu ja kohvi. Paastujate päralt on puhastavad taimeteed ja ka meepurk nn esmaabiks – kui veresuhkur liiga madalale kukub.
“Ei-ei”, keeldub perenaine otsustavalt kohvist. “See muudab ju organismi happeliseks,” lisab ta selgituseks. “Mõnda aega pärast kohvist loobumist igatsesin selle maitset ja lõhna, praegu ma isegi ei neelata!” kinnitab ta.
Kui palume Sirjel minna ajas tagasi ja meenutada oma senist teed, sulgeb ta keskendumiseks silmad. “Küllap oligi mul noorpõlves üle elatud terviseprobleemi tarvis selleks, et tulevikus hakata teisi aitama,” mõtiskleb ta.
Guru näitas kätte teeotsa
24-aastasel Sirjel oli juba diagnoositud kasvaja, kui ta juhtus raadiost kuulma Gunnar Aarma esinemist. Teadjamees rõhutas, et tervisel on kolm alustala: õige mõtlemine, õige hingamine ja õige toitumine. “Tajusin kogu oma olemusega, et need on nii õiged tõed!” lausub naine.
Sirje elas tookord Tallinnas, aga võttis viivitamata ette teekonna Pärnusse – Aarma ukse taha. “Arvasin, et ta võtab mind avasüli vastu ja hakkab minuga kohe tegelema. Aarma aga oli kuidagi nii tõsine ja küsis väga kahtlevalt: kas sinus ikka on usku? “ meenutab Sirje. “Muidugi on!” karjatas näitsik hingepõhjast. Aarma nägu läks seepeale naerule – ju talle avaldas tütarlapse innukus muljet. Sirje kutsuti sisse ja Aarma abikaasa kattis laua.
Siis kuuliski Sirje gurult saatuslikku nõuannet – tervenemiseks tuleb paastuda! Ka Gunnar Aarma ja tema naine paastusid igas kvartalis kümme päeva. Sirjele soovitas teadja sama, lisaks käskis iga päev viis kilomeetrit kõndida. “Pidin minema üle täielikule taimetoidule, see tähendas seda, et ei tohtinud juua isegi puljongi, kui selles oli kasvõi tükikest liha keedetud,” kõneleb naine.
Aga vaev tasus end ära – kui Sirje läks nelja kuu pärast arsti juurde, ei olnud kasvajast jälgegi. Suurim võit oli aga see, et noores naises tekkis vääramatu usk paastu ravitoimesse ja ammendamatu janu vaimsete tõdede järele. Oma teekonnal kohtus Sirje paljude põnevate persoonidega, näiteks Kohila taimetarga Elviine Kiviga, kes pärandas talle nii mõnegi väärtusliku ravimtaimeretsepti.
Pärast Elviine surma suhtles Sirje viis aastat Luule Viilmaga. “Elu näis tookord lihtne, sest võisin alati oma probleemiga minna Luule juurde, kes selle lahti mõtestas. Kui Luule suri, sain sellise šoki, et ei tulnud kolm päeva toast välja, aina nutsin ja nutsin,” meenutab ta. See kogemus õpetas Sirjele: ära kunagi raja oma ootusi ja unistusi kellelegi teisele ega looda, et küll teine veab su elust läbi. Oled sa seitsmene või seitsmekümnene, kõiges tuleb usaldada iseennast!
Sirje ammutas üha uusi ja uusi vaimseid tarkusi, õppis massaži ja tegeles seitse aastat vabastava hingamisega. Täieliku pöörde tema ellu tõi aga reis Indiasse ja kohtumine Sathya Sai Babaga. “Tema liigutas minu vaimu, tajusin püha energiat ja ehtsat kirgastumist. Indias avanes minus kanal, mida kasutan oma praeguses töös,” avaldab Sirje.
Kolleegil olid armsad varbad
Kui Sirjele pakkus kõrgema spordimeisterlikkuse kooli direktor Jaan Talts massööri-tööd, seadis naine tingimuseks, et soovib sportlaste abistamiseks kasutada ka loodusravi ja rahvameditsiini. Kohe hakatuseks tuli naisel sõita koos aerutajate meeskonnaga Ashabadi.
Sellel pikal reisil sõbrunes Sirje aerutajate treeneri Heinoga. “No eks ta hakkas mulle kohe algul külge lööma ja mina olin sellest üsna meelitatud,” muheleb taluperenaine. Rongiga koju tagasi sõites oli alumisel naril pikutanud naisel otsevaade ülemise nari omaniku Heino varvastele. “Ja siis mõtlesin endamisi, et need on ju päris armsad varbad... Mul vist ikka olid juba tunded tekkinud,” kõkutab Sirje naerda.
Pärast 3-aastast tutvust pandi leivad ühte kappi ja tänaseks on Sirje ja Heino olnud abielus umbes nii 25 aastat või üle selle. “Ma täpset kuupäeva ja aastat ei mäletagi, Heino peab meeles, tema toob ju lilli,” muheleb naine.
Sirje tunnistab, et suhte alguses oli abikaasas jooni, mis talle ei meeldinud. “Tänaseks olen mõistnud, et ta on minu peegel – elukaaslane ju peegeldab meile iseennast. Ja mõni joon, mis teises hirmsasti häirib, võib olla sinus endas uinunud olekus.”
Sirje teab, et kui naine mõtleb oma mehest hästi, on mees tegus ja töökas. Kui naine oma teise poolde ei usu, kõlgutabki too diivanil jalgu. Sirje võib uhkusega öelda, et tema mees pole eal oodanud naise palveid või käske.
Sirje ja Heino partnerluse tulemusena ongi sündinud hubane turismitalu ja rikkalik iluaed. ”Minu vanemad elasid siin kõrvaltalus. See siin oli tegelikult kolhoosilaut,” osutab Sirje taluhoonetele. Just samal ajal, kui laudamüürid müüki läksid, pakuti Sirjele ja Heinole tööd Nõukogude Liidu koondises, peibutuseks käidi välja laagrid välismaal.
“Olime juba parasjagu vanad, et mitte langeda ahvatluse küüsi... Otsustasime rajada endale talu, minu isa ja vanem vend olid lahkesti nõus aitama,” kõneleb Sirje. Esialgu sai loodud väike kodumajutus, kuhu tulid paastuma Sirje sõbrannad ja tuttavad, seejärel nende sõbrad ja nii see läks. Huvitav on see, et taluperenaine pole eal pidanud oma ettevõtmist reklaamima, sest siia leiavad ise tee inimesed, kes soovivad puhastuda.
Vaid mõne üksiku ainuke eesmärk on kaotada kilosid – sellist tegevust nimetab Sirje nälgimiseks. “Sellisel juhul ei muuda sa midagi ei oma teadvuses ega ka alateadvuses ning puhastumist ei toimu,” väidab ta.
Sirje sõnul ei ole paast üksnes keha toidust ilmajätmine, vaid töö ka oma vaimu ja hingega, näiteks mõtisklemine ja mediteerimine. Paastu tulemusel toimub muutus nii hinge- kui tavaelus, näiteks muudab inimene midagi oma suhetes, elustiilis, toitumises vms. “Ja mõnes mõttes ju “paastuvad” ka kõrvad, sest need ei kuule siin midagi negatiivset, aga ka silmad, mis näevad enda ümber vaid looduse ilu,” leiab taluperenaine.
Sirje ütleb, et on hakanud paastujatele järjest rohkem kõnelema vaimust ja hingest ning üha vähem jämemateriaalsest kehast. Tema sõnul on hinge peamine ülesanne jõuda lähemale jumalikkusele ehk usaldusele iseenda vastu. “Oleme ju kõik vaimolendid, aga mis segab meid seda tunnistamast? “ küsib ta. Ja vastab ise: “Meie mõistus ja ego, millest me laseme ennast juhtida.”
Paastu ajal on väga oluline käia iga päev saunas ja ka liikuda. Vähemalt pool kilomeetrit päevas harrastavad paastujad tagurpidi-kõndi. “See on vana Hiina meetod, mille abil viskame sümboolselt seljataha päeva pinged,” selgitab Sirje esmapilgul kummalisena näiva tegevuse tagapõhja. Lisaks lõdvestab tagurpidi käimine keha, mõjutab kõrvas paiknevat tasakaalu-elundit ning treenib neid lihas-gruppe, mis tavaelus koormust ei saa.
Üks paastuja rääkis kord Sirjele, et tema laps tahab lasteaiast tulles kogu aeg kõndida tagurpidi ja saab sellepärast pahandada. “Enam ma teda ei keela!” lubas ema pühalikult.
21 päeva vee ja leivata
Sirje ise teeb kaks korda aastas 10-päevaseid paaste, aga ta on olnud toiduta ka 21 päeva ühtejärge, sellest kolm päeva ka veeta. “See oli päris raske, aga tohutu mõjuga, mitte ainult keha ei puhastunud, vaid selginesid ka kõik mõtted, kogu elu... Sa ei vihastu enam iga tühja asja pärast ja sa lased teistel olla sellistena, nagu nad on. Sa lihtsalt kulged! Aga kui oled mürki täis, võid iga tühise asja peale solvuda või plahvatada,” kirjeldab ta pika paastu hämmastavat mõju.
Küsimusele, kas Sirjel on õnnestunud ka abikaasa paastuma meelitada, vastab naine naerdes: “Heino rääkis juba ammu, et ka tema teeb paastusid. Aga ega ma päris kindel olnud, sest ämm elas ju siinsamas kõrval...”
Paastu ajal on oluline juua taimeteesid, kohe esimesel päeval pakub perenaine puhastujale teed, mis võtab kõhu lahti ja teeb soole täiesti puhtaks. “Selle koostisosade leidmiseks kulus mul kaks aastat,” kinnitab Sirje. Ta reedab sellest retspetist vaid ühe komponendi – kuivatatud mustsõstrad. Ja osutab aia tagumisele otsale, kus kasvab sada mustsõstrapõõsast.
Sirje ütleb, et armastab oma aeda ja taimi sedavõrd, et ei suuda seal lilleõitki murda. Aed kiirgab ju vastu armastust ja energiat, mis talle on pühendatud. “Ma oleksin poolik, kui mul seda aeda poleks,” tunnistab naine.
“Ainuke häda – tegime aia liiga suure, sest unustasime täiesti, et saame kord vanaks ja see hool võib hakata üle jõu käima,“ möönab ta. Aga praegu aed lokkab ja õitseb... Perenaine muidugi ka! Muide, pärast esimest paastukogemust pole Sirje õieti haige olnudki. “Kohalikud arstid võivad seda kinnitada,” hõikab ta heatujuliselt.
