Errol Vares: “Igaüks leiab oma tee!”
(katkendeid raamatust “Elujõud sinu sees 2”, Cum Laude)
Minu tööd on tekkinud spontaanselt, ma ei planeeri neid ette. Igaks tegemiseks kujuneb oma aeg ja koht iseeneseslikult. See on näide, kuidas kõik meie ümber kujuneb selleks, et meid koolitada, arendada ja kasvatada.
Täna tegelen põhiliselt inimestele selgitamisega, kuidas loodusega suhelda, teda hoida ja temast hoolida. Looduse austamine ja hindamine on meile põlvest põlve järjepidevuses kaasa tulnud, peame väärtustama oma planeeti, kellel elame. Muud valikut ju pole.
Olen tänulik, et loodusõppe järjekord sedapidi käis, et enne tajumine-vaatlemine puhtalt lehelt ja siis teaduse pakutu.
Kui nüüd loodustööd natuke veel lahti seletada, siis lihtsaim näide, kuidas loodust tunnetan, on suhestumine taimedega - ma ei tee neil vahet mitte ainult omaduste poolest perekonniti, vaid suhtun neisse kui isiksustesse iseloomu järgi. Näiteks nõgesel ja nõgesel on suur vahe iseloomust tingituna nende kasvupiirkonnas olevast maa geopatogeensest mõjuväljast. Kas tegemist on neelava või kiirgava alaga teatud kasvukohas ja sellest ka iseloomumõjutus taimel saaja või andjana.
Kui olen ravimtaimed korjanud ja kuivatanud, usaldan ravimi tegemisel alateadvust, koostades tee spontaanselt just neist taimedest, kuhupoole mu käsi sirutub. Samuti kasutan sõna ja heli, kes on võimsad koostööpartnerid. Sõnal on vägev jõud, samuti laulul - ega muidu põlisrahvas ühtegi asja lauluta teinud. Toataimed aitavad meid ka vastavas teabes olla - elame ju nendega lähisuhtes.
Vigala Sass soovitas, et igal eestlasel võiks olla sõbertaimeke, kelle eest ta hoolitseb metsas ja vastutasuks õpetab taim telepaatiliselt jälle oma nõuga. Kuidas siis leida see armas sõber? Tuleb mõtluses kaugustest adressaadiga küsida, kes loodusest meile sõbraks tuleb ning et tuleme teiega kohtuma. Igaüks leiab siis juba oma tee taimedeni kas metsas jalutades või isegi unenäo kaudu. Nende leitud sõbrakeste kaudu jõuab inimeseni ka tervendav ja eluviise parandav sõnum.
Rakuteadvuslik magnetism - nii inimeste omavaheline kui ka inimeste ja taimede vaheline - võib olla täiesti hämmastav diagnostiline tööriist. Kui inimestega kohtute, ütleb ju sees keegi, kas teile see inimene meeldib või ei. Samamoodi töötab suhtlus loodusega - me kas tõmbume või lükkume, jaatame või eitame. Näiteks kui oma kehaga kokku leppida enda kui pendli kasutamine suhtluseks ja diagnoosimiseks, tuleb end eelkõige häälestada neutraalsesse rahuseisundisse ja leppida kehaga kokku, et jaatus on ettepoole tõmme ja eitus tahapoole tõmme. Kui nüüd astuda taime juurde ja küsida, kas me sobime omavahel, annab taim ilmtingimata kehakeelelise vastuse.
Rakuteadvusmagnetism inimeses on universaalne ja kui on oskust tema kaudu maailmaga suhelda ja näha, siis avaneb sootuks ainulaadne maailmast arusaamine. Ka saab näiteks metsas oma keha kasutada navigeerimisel kompassina, et mitte ära eksida. Silmad kinni, rahuolekus, kujustame enda ja adressaadi (näiteks auto) vahele helendava ühendustelje ja niipea, kui keha kuhugi suunas kalduma hakkab, lubame jalad talle järele.
Väekohtadesse ning kultuspaikadesse satub inimene võimalusel turistina või siis alateadlikult meelte kaudu, kus teatud kultusvälja magnetism on teda omakorda lähedale kutsunud. Kultuspaikadel on võime end teadlikult peita, kui seda peaks vaja minema, sest nad tahavad tarka, tasakaalukat ja pühalikku suhtumist ning on isegi välja kujunenud, et kultuspaigale kauge maa tagant tulemine on omamoodi palverännak, mida tehakse üksi ja mõtluses. Siis toimib kohapeal juba ka uskumuslik ravi, mille inimene on ise rännakuga käivitanud ja võimendanud.
Metsa minnes on hea olla mõtetest võimalikult vaba, sest muidu ei mahu metsa tarkus sinu sisse. :-)
(katkendeid raamatust “Elujõud sinu sees 2”, Cum Laude)
Minu tööd on tekkinud spontaanselt, ma ei planeeri neid ette. Igaks tegemiseks kujuneb oma aeg ja koht iseeneseslikult. See on näide, kuidas kõik meie ümber kujuneb selleks, et meid koolitada, arendada ja kasvatada.
Täna tegelen põhiliselt inimestele selgitamisega, kuidas loodusega suhelda, teda hoida ja temast hoolida. Looduse austamine ja hindamine on meile põlvest põlve järjepidevuses kaasa tulnud, peame väärtustama oma planeeti, kellel elame. Muud valikut ju pole.
Olen tänulik, et loodusõppe järjekord sedapidi käis, et enne tajumine-vaatlemine puhtalt lehelt ja siis teaduse pakutu.
Kui nüüd loodustööd natuke veel lahti seletada, siis lihtsaim näide, kuidas loodust tunnetan, on suhestumine taimedega - ma ei tee neil vahet mitte ainult omaduste poolest perekonniti, vaid suhtun neisse kui isiksustesse iseloomu järgi. Näiteks nõgesel ja nõgesel on suur vahe iseloomust tingituna nende kasvupiirkonnas olevast maa geopatogeensest mõjuväljast. Kas tegemist on neelava või kiirgava alaga teatud kasvukohas ja sellest ka iseloomumõjutus taimel saaja või andjana.
Kui olen ravimtaimed korjanud ja kuivatanud, usaldan ravimi tegemisel alateadvust, koostades tee spontaanselt just neist taimedest, kuhupoole mu käsi sirutub. Samuti kasutan sõna ja heli, kes on võimsad koostööpartnerid. Sõnal on vägev jõud, samuti laulul - ega muidu põlisrahvas ühtegi asja lauluta teinud. Toataimed aitavad meid ka vastavas teabes olla - elame ju nendega lähisuhtes.
Vigala Sass soovitas, et igal eestlasel võiks olla sõbertaimeke, kelle eest ta hoolitseb metsas ja vastutasuks õpetab taim telepaatiliselt jälle oma nõuga. Kuidas siis leida see armas sõber? Tuleb mõtluses kaugustest adressaadiga küsida, kes loodusest meile sõbraks tuleb ning et tuleme teiega kohtuma. Igaüks leiab siis juba oma tee taimedeni kas metsas jalutades või isegi unenäo kaudu. Nende leitud sõbrakeste kaudu jõuab inimeseni ka tervendav ja eluviise parandav sõnum.
Rakuteadvuslik magnetism - nii inimeste omavaheline kui ka inimeste ja taimede vaheline - võib olla täiesti hämmastav diagnostiline tööriist. Kui inimestega kohtute, ütleb ju sees keegi, kas teile see inimene meeldib või ei. Samamoodi töötab suhtlus loodusega - me kas tõmbume või lükkume, jaatame või eitame. Näiteks kui oma kehaga kokku leppida enda kui pendli kasutamine suhtluseks ja diagnoosimiseks, tuleb end eelkõige häälestada neutraalsesse rahuseisundisse ja leppida kehaga kokku, et jaatus on ettepoole tõmme ja eitus tahapoole tõmme. Kui nüüd astuda taime juurde ja küsida, kas me sobime omavahel, annab taim ilmtingimata kehakeelelise vastuse.
Rakuteadvusmagnetism inimeses on universaalne ja kui on oskust tema kaudu maailmaga suhelda ja näha, siis avaneb sootuks ainulaadne maailmast arusaamine. Ka saab näiteks metsas oma keha kasutada navigeerimisel kompassina, et mitte ära eksida. Silmad kinni, rahuolekus, kujustame enda ja adressaadi (näiteks auto) vahele helendava ühendustelje ja niipea, kui keha kuhugi suunas kalduma hakkab, lubame jalad talle järele.
Väekohtadesse ning kultuspaikadesse satub inimene võimalusel turistina või siis alateadlikult meelte kaudu, kus teatud kultusvälja magnetism on teda omakorda lähedale kutsunud. Kultuspaikadel on võime end teadlikult peita, kui seda peaks vaja minema, sest nad tahavad tarka, tasakaalukat ja pühalikku suhtumist ning on isegi välja kujunenud, et kultuspaigale kauge maa tagant tulemine on omamoodi palverännak, mida tehakse üksi ja mõtluses. Siis toimib kohapeal juba ka uskumuslik ravi, mille inimene on ise rännakuga käivitanud ja võimendanud.
Metsa minnes on hea olla mõtetest võimalikult vaba, sest muidu ei mahu metsa tarkus sinu sisse. :-)