Luule Viilma: headust saab vihaga mõõta ja kaaluda (Allikas: www.luuleviilma.ee)
Viha on kõige energiakulukam stress. Kui keha nõuab toitu, siis mõelge, mis Teid vihastas, millele Te ei taha mõelda, mida ei taha meenutada - parem sööte. Kui tunnete, kuidas kõht on täis, aga isu ei kavatsegi täis saada, siis hakake andeks andma oma vihale nende vastu, kes Teie head vastu ei võta. Andestage vajadusele vihaga neist kõigist üle olla, üle astuda. Andestage vihale nende vastu, kes Teid paksuse pärast halvemaks peavad, sest nad ei saa muuga üle olla.
Mida kirglikumalt Te neid stresse vabastate, seda kiiremini kaob isu. Need on ju Teie stressid, mis iialgi söönuks ei saa. Nad on tulnud Teile õpetama, et Teie hea võetakse vastu, kui Teis ei ole vihaga valitsemist. Kui Te need stressid vabastate, siis korraldub kõik justkui iseenesest ära. Õige on stresse vabastada pidevalt, mitte hädaabi korras, aga võib ka nii, nagu äsja soovitatud.
Mina ise põlvnen naisliini pidi paksude inimeste suguvõsast. Ainult üks tädi oli veidi saledam, ta jooksis ööd ja päevad tööd tehes, sest teda ajas taga hirm, et naabritel on äkki midagi paremini kui temal. Lihtsamaks taandades hirm, et mind ei armastata, kui ma viletsam olen. Ta oli kõigi jaoks väga hea inimene, abivalmis, helde ja rõõmsameelne. Olles ise lastetu, kasvatas ta üles palju sugulaste lapsi ja sõja ajal vanemateta jäänud lapsi. Ainult et need lapsed ei kogunenud hiljem enam tema ümber. Ta ei süüdistanud neid, isegi tagantselja ei tuletanud tänuvõlga meelde. Tema tegeles enesepiitsutamisega, et olla teistest parem. Tema tunnustusevajadus ja jõukaks saamise soov olid nii äärmuslikud, et viisid ta 54-aastaselt maovähiga hauda. Ta isegi häbenes oma võidujooksu nii, et käis öösel, siis kui küla magas, tööd tegemas. Maovähk, kui Te mäletate, on inimese pahasoovlik viha enda vastu, et ei ole vaatamata maksimaalsetele jõupingutustele nii võimekas kui vaja. Nii sai liigsest heast liigne halb. Nii sai paksusest häving.
Ma tahtsin väga tulla nimelt selle suguvõsa karmat lunastama. Ega ma ilmaasjata siia ilma tulnud. Lisaks suguvõsa ja perekonna karmale olen ma võtnud endale loomulikult ka isiklikud stressid.
Näiteks veel vähe aega tagasi tundsin, kui töökoormus oli üle mõistuse suureks kasvanud, et ei taha enam tegelda inimestega, kes ei taha mõista, kes korjavad endasse viha nii, et enam ei näe ega kuule ja raiuvad aina oma õigust. Tundsin ärritust suurenemas ja tõmbasin just nimelt selliseid inimesi järjest enam ligi. Kaalus võtsin stabiilselt aina juurde.
Petsin end tööga. Pikad tööpäevad ei lasknud ju süüa. Ega toiduta olek mind kõhnemaks ei teinud. Vastupidi, kui õhtul koju läksin ja huvi pärast kaalule astusin, siis olin ikka jälle raskem. Tülpinuna ja enda närvilisust alla surudes, et perele mitte haiget teha, istusin lössis nagu jahukott laua taha ja märkamatult kadus päevaseks korrapäraseks toitumiseks piisav toidukogus minu kõhtu. Ja seda kõigest veerand tunniga.
Ma tean, et halvasti mälutud toit on rasva koguja. Tean ka seda, et paksude inimeste tüüpiline jutt - ma ei söö palju - on vale. Paksud inimesed hävitavad lühikese hetkega väga palju toitu. Ka vastupidist suudavad nad kõigile tõestada, nende rasvkude võimaldab seda, aga tavaliselt ainult lühiajaliselt. Nende keha omastab jäägitult kõik kalorid, sest kuidas muidu see inimene saaks helge tuleviku nimel võidelda.
Pealtnäha olen ma hea inimene - rahulik, tasakaalukas, heasoovlik ja ennastohverdavalt aitan hädalisi. Liigne ülekoormatus teeb igaühe tigedaks. Liigne töötegemine on armastuse ärateenimine füüsilisel tasandil. Isegi teadmine, et viha teeb paksuks, ei aidanud, kuigi vabastasin viha iga päev. Mida rohkem vabastasin, seda rohkem suurendasin töökoormust. Hirm, et mind ei armastata, kui ma kõiki soovijaid ei aita, ajas mind taga. "Ma ei mõelnud nii..." ütlevad inimesed kui ma nende valedele mõtetele viitan. Mina ka ei mõelnud ja valesti tegin. Oma mõtete peale tuleb mõelda, et ilusast mõttest inetu tegu ei sünniks.
Ühel hommikul ärkasin tugeva valuga turjas. Vaatan - viha nende vastu, kes ei taha vastu võtta seda suurepärast Jumalikku tarkust, mida mul on õnn vahendada ja mida ma kogu oma hinge õhinaga teen. See võrdsustus samaga, et nad ei hooli ja ei arvesta minuga, järelikult ei armasta. Tahtmine neist ära pöörduda, soov mööda vaadata, üle astuda, üle olla, kui ainult neist rahu saaks, oli mu äratanud, et öelda: "Täna tuleb sul raske päev, kui sa midagi ette ei võta. Kui sa mind ei vabasta, siis juhtub midagi hullemat kui kaalu tõus."
Ma teadsin, et see on tõsi. Kogu oma kirega andsin andeks sellele stressile ja palusin ta käest andeks, et olin teda pikki aastaid kasvatanud. Ta on minus ju lapsest saadik olnud hirmu ja põlgusena inimliku rumaluse vastu. Nüüdseks on ta lihtsalt kasvanud keerulisemaks ja momendile iseloomulikumaks, aga tema olemus on sama. Seesama viha on mind tiivustanud õppima kõike, mis maailmas on - see on tema hea külg. Pool tundi, mil tööle kõndisin, rääkisin oma stressiga kui sõbraga, kellelt on mida õppida, mida andeks paluda ja kes mulle mingil juhul halba ei soovi, vaid püüab enda võimaluste piires minule abi anda, aga kelle märguandeid ma ei ole kuulda võtnud.
Inimlik rumalus on ju põlastusväärne asi. Me kõik mõtleme nii. Või vaidlete Te mulle vastu? Hirmus oleks, kui rumalus oleks auasi! Mina mõtlesin ka varem nii.
Nüüd ma enam nii ei mõtle. Kui keegi tahab rumal olla, siis on tal selleks püha õigus. Ma andestasin oma valed mõtted endast lahti ja valu kadus. Ma nägin, et minu viha oli mõttetarga suursuguse rahuna minu ees. Tänasin teda, ma olin jälle targemaks saanud.
Järgnes raskeim päev minu alternatiivraviga tegelemise ajaloos. Nii tigedaid materialiste, apaatseid eluisuta haigeid, mitte millessegi uskujaid ja Jumala ning oma vanemate vihkajaid pole tavaliselt ühele päevale kontsentreerunud.
Rahuliku tähelepanuga vaatasin ma neist läbi ja mind ei häirinud sugugi, et nad seda kõike uskuda ei tahtnud. Ma lihtsalt teadsin, et nemad peavad veel õppima läbi kannatuste ja mul ei olnud kahju seda neile ausalt välja öelda. Hulk rahulolematuid inimesi, kelle tige nõudlikkus maailma vastu oli nad rängalt haigeks teinud ja pöördus nüüd automaatselt minu vastu, kuna ma neid kohe ja tingimusteta terveks ei teinud, et nad saaksid oma halba edasi minna tegema. Ma teadsin - kõik, mis neile ei meeldinud, on nende probleem.
Tean, et tänu minu hingerahule suutsid pooled neist vastuvõtu lõpuks olla arukad ja asjalikud. Jää oli murdunud.
Olin õnnelik, et mitte kordagi päeva jooksul ei olnud minus tõusnud vähimatki vastumeelsust ja õhtul olin ma reibas. Ma nautisin oma vaimujõudu, aga seda naudingut võiks sõnades väljendada ehk sõnaga "olemine". Kuude jooksul hirmutavalt suurenenud väsimustunne oli kadunud. Ma olin vabanenud oma vihast rumalate vastu, kes ei taha õppida. Sellest päevast kadus õhtune pidurdamatu söögiisu.
Kui Te nüüd küsite, et miks ma siis vihastun, peaksin ju küll teadma, kuidas tohib ja kuidas mitte, siis saladuskatte all ütlen - ma olen ikkagi inimene, sellepärast. Ühendväli, milles me tahes-tahtmata viibime, on meid kõiki mõjutav. Enda vabastamine negatiivsusest on suur ja tõsine töö, eriti kui olete end rakendanud teiste hüvanguks tööle.
Kes suudab vabaneda absoluutselt kõigist stressidest, seega ka emotsioonidest, sellel lakkab olemast füüsiline keha. Ja see ei pea mitte surm olema. Aga sellel teemal selles raamatus ei räägi.
Inimene ei pea olema negatiivsuseta, tema negatiivsus ja positiivsus peavad olema tasakaalus nii, et toimub pidev halva heaks tegemine.
Ei tasu häbeneda oma negatiivsust, aga ei pea ka teda kui auasja väljakutsena maailmale näkku paiskama. Oma negatiivsust tuleb tunnistada ja endast vabastada, sest ta on Teie elu õppetund, mis vaatamata kümnetele eelmistele eludele ei ole veel ära õpitud.
Meenutan ja kordan veel kord, et iga inimene on oma isa ja ema summa. Rasvumine on pehmete kudede probleem. Rasvuvad kergesti inimesed, kelle ema on endasse kuhjanud palju stresse ja kes peab armutut eluvõitlust. Elu seaduste järgi on alati keegi eespool ja keegi on mahajääja. Mahajääja tahab kirglikult ette jõuda, seepärast naissugu selliselt - segajaid teel tuhastades - tormabki.
Kuna oleme oma ema ise valinud, siis kõigi muude probleemide seas tuleme õppima ka normaalse kehakaalu saavutamist. Kui pole ära õppinud, siis tehke kohe algust. Alguseks hakake andestama endast lahti viha, et kõik ei ole siin elus nii, nagu mina tahan.
Mõtetega ravimine on materialistile raske mõista, sest seda pole koolis õpetatud. Me oleme veel kõik, kes rohkem, kes vähem, materialismi küüsis. Aga materialistil on üks suurepärane omadus - kõik, mis on asjalik ja loogiline, saab eesmärgi nimel tõsiselt ära õpitud.
"Tore raamat, kõik õigesti kirja pandud, loed ja mõnuled. Viis lehekülge loed ja juba magad. Teeb hinge nii rahulikuks, tervis paraneb tõesti, aga mis puutub majandusprobleemidesse, siis seda ei saa ju olla, et minu rahakott sellest paksemaks läheb, kui ma hirmu raha pärast lahti lasen. Ah et viha, et meie riigi allakäigu pärast ei jõua ma omale traktoril osta, võiks ka lahti lasta," muheles mulle üks maamees. Tema meelest ei olnud kahel kenal inimesel (temal ja minul) mõtet vaidlema minna. Kui kõik see ilus jutt ja mõtete mõlgutamine tervisegi paremaks teeks.
Kirglik materialist hakkab alati mõtlema, ta kahtleb, aga ei eita. Tema eesmärgikindel tahtejõud on imeteldav. Kuna selle mehe tervis paranes, siis arvas ta, et poleks paha ka rahaasju korda teha. Võib ju nalja teha. Tervis paranes, mine tea ehk... Mismoodi ta iseendaga sisemiselt võitluse maha pidas on tema saladus. Järgmisel korral ütles ta mulle: "Ei ma poleks mette uskunud, et magavale kassile hiir suhu jookseb, aga nüüd usun. Peaasi, et kassi ajud ei magaks." Tänu enda negatiivsete mõtete vabaks laskmisele võitis ta majanduslikult soliidse summa.
Muide, elus ei ole midagi igavest. Kõik muutub - hea halvaks, halb heaks. Kes enne oli suur materialist, sellel on nüüd võimalus saada suureks vaimuinimeseks. Kes on liikuja füüsilisel teel, see on liikuja ka vaimsel teel. Peaasi. kui on kannatlikkust oma mõtete üle mõtlema õppida, sest ainult nii saab edasi minna.
Vihasest ja uskmatust ei tule peale hävingu mitte midagi.
Iga päev on mul vaja korduvalt rõhutada - kui lasete stressi tõeliselt lahti, siis võib Teile tõesti kasvõi magamise ajal tulla soodne pakkumine. Inimesed, kes on vabastanud konkreetse majandusmure, näiteks hirmu + viha, et ta ei saa seda ostu teha, mis talle eluliselt väga vajalik on, saavad selle ostu sooritada imekombel nii, et kogutud rahast jääb veel ülegi.
Mina ise olen viimasel ajal teinud ühe suurema ostu 60% odavamalt, sest ma usun andestamise jõusse, usun oma vaimu, kes, kui ma ta andestamisega enda jaoks avan, mulle õige tee jalgade alla juhib.
Andestamisega avan ma ju iseennast iseendale. Minu vaim, kes mind pidevalt tahab aidata, aga keda ma stressidega vangi panen, ongi mina ise.