Joogatund ja võlumantra muutsid elu (Eesti Ekspress, 18. juuni 2010, Laura Mallene)
Eha Kooser räägib, kuidas juhuslik joogatund ja võlumantra tema elu muutsid.
"Pärast tööta jäämist otsustasin midagi õppida. Mulle tuli meelde, et käisin kunagi massaažikursustel ja see tundus täitsa kihvt asi. Helistasin Martin Ilvese massaažikooli detsembri lõpus. Mulle vastati, et tulge septembris. Aga mina tahtsin kohe! Ütlesin, et mul on kõrgharidus, ma suudan järele õppida.
Kuuendal jaanuaril oli minu esimene koolipäev. Teised olid juba pool aastat õppinud. See oli raske aeg, päeva lõpus olin väga väsinud. Panin asjad juba kotti, kui keegi küsis: kuhu sa lähed, jooga on ju ka veel.
Täiesti kohutav. Jooga, õhtul kella seitsmest üheksani. Ma tulin hommikul kella kuuese bussiga Tallinna ja siis õhtul – kujutad ette – on jooga. Tunni algul õpetaja küsis, miks ma joogasse tulin. Valetasin talle. Tahtsin öelda, et tunniplaanis ju oli. Aga selle asemel ütlesin: ma olen kuulnud, et need, kes joogat teevad, püsivad kauem nooremad. Tegelikult mind üldse ei huvitanud, kas olla noor või mitte.
Tunni lõpus ütles õpetaja, et nüüd tuleb viieteistkümneminutiline meditatsioon. See, mille järgi me istusime, oli Ra ma da sa sa se so hung. Nüüd ma tean, et see on võlumantra. Vanasti, kui rändmungad läbisid tuhandeid kilomeetreid, kasutasid nad seda mantrat, et retk kiiremini mööduks, lauldes seda kas mõttes või häälega. Teiseks on see raviva ja inimest muutva toimega.
Sel hetkel juhtus minuga midagi: ma hakkasin nutma. Selline sisemine pinge vabanes. Ja kui õpetaja küsis, et mis me sellest tunnist saime, siis kõrval ütlesid inimesed, et siit valutas ja sealt tundis pinget. Mina tunnistasin täitsa ausalt, et ma nutsin. Õpetaja ütles, et see on ju hea. Ja mina mõtlesin ka, et on hea. Sest nüüd ma tean, et tahan joogaõpetajaks saada.
Täpselt nii juhtuski. Hakkasin selle nimel tööle, et minust saaks joogaõpetaja. Selleks, et massaažikooli õppemaksu maksta, käisin ma mitmes eri kohas koristamas.
Kui ma kodus sellest rääkisin, ütles abikaasa, et täitsa hulluks läinud. Vähe sellest, et sa sinna kooli läksid – tahad veel joogaõpetajaks ka saada. Et kas sa ise ka mõtled. Ütlesin ausalt, et ega ei mõtle küll. Mul ei ole midagi mõelda. Ma nagu olin kogu elu seda otsinud.
Ma olen mesinik, aednik ja massöör. Naljatan ikka, et mul on üheksa ametit ja kümnes ei ole nälg, vaid jooga. Mis on muutunud? Olin varem käskiv, autoriteetne, vaid enda soovidega arvestav. Kui ma ei oleks tundi sattunud, poleks ma tõenäoliselt eriti õnnelikus abielus.
Jooga kaudu leidsin endale õpetaja. Käisin Lõuna-Prantsusmaal ülemaailmsel kundalini jooga festivalil, kuhu kogunevad igal aastal kõik gurud. Inglise keelt ma hästi ei oska. Käisin siin-seal, otsisin, ja lõpuks jõudsin töötuppa, kus õpetas Guru Dev Singh iidset tervendavat lõdvestuskunsti nimega Sat Nam Rasayan.
Jooga on teinud minust inimese, kes ma praegu olen. Enne olin ma inimene, kes ma arvasin, et ma tahan olla ja kelleks teised mind tegid. Ühiskond, kool, perekond. Kõigil on ju oma ootused. Mulle aga olid kogu aeg raamid kitsad ja pidevalt sain elus peksa. Praegu saan ma ise teisi inimesi aidata.”
"Pärast tööta jäämist otsustasin midagi õppida. Mulle tuli meelde, et käisin kunagi massaažikursustel ja see tundus täitsa kihvt asi. Helistasin Martin Ilvese massaažikooli detsembri lõpus. Mulle vastati, et tulge septembris. Aga mina tahtsin kohe! Ütlesin, et mul on kõrgharidus, ma suudan järele õppida.
Kuuendal jaanuaril oli minu esimene koolipäev. Teised olid juba pool aastat õppinud. See oli raske aeg, päeva lõpus olin väga väsinud. Panin asjad juba kotti, kui keegi küsis: kuhu sa lähed, jooga on ju ka veel.
Täiesti kohutav. Jooga, õhtul kella seitsmest üheksani. Ma tulin hommikul kella kuuese bussiga Tallinna ja siis õhtul – kujutad ette – on jooga. Tunni algul õpetaja küsis, miks ma joogasse tulin. Valetasin talle. Tahtsin öelda, et tunniplaanis ju oli. Aga selle asemel ütlesin: ma olen kuulnud, et need, kes joogat teevad, püsivad kauem nooremad. Tegelikult mind üldse ei huvitanud, kas olla noor või mitte.
Tunni lõpus ütles õpetaja, et nüüd tuleb viieteistkümneminutiline meditatsioon. See, mille järgi me istusime, oli Ra ma da sa sa se so hung. Nüüd ma tean, et see on võlumantra. Vanasti, kui rändmungad läbisid tuhandeid kilomeetreid, kasutasid nad seda mantrat, et retk kiiremini mööduks, lauldes seda kas mõttes või häälega. Teiseks on see raviva ja inimest muutva toimega.
Sel hetkel juhtus minuga midagi: ma hakkasin nutma. Selline sisemine pinge vabanes. Ja kui õpetaja küsis, et mis me sellest tunnist saime, siis kõrval ütlesid inimesed, et siit valutas ja sealt tundis pinget. Mina tunnistasin täitsa ausalt, et ma nutsin. Õpetaja ütles, et see on ju hea. Ja mina mõtlesin ka, et on hea. Sest nüüd ma tean, et tahan joogaõpetajaks saada.
Täpselt nii juhtuski. Hakkasin selle nimel tööle, et minust saaks joogaõpetaja. Selleks, et massaažikooli õppemaksu maksta, käisin ma mitmes eri kohas koristamas.
Kui ma kodus sellest rääkisin, ütles abikaasa, et täitsa hulluks läinud. Vähe sellest, et sa sinna kooli läksid – tahad veel joogaõpetajaks ka saada. Et kas sa ise ka mõtled. Ütlesin ausalt, et ega ei mõtle küll. Mul ei ole midagi mõelda. Ma nagu olin kogu elu seda otsinud.
Ma olen mesinik, aednik ja massöör. Naljatan ikka, et mul on üheksa ametit ja kümnes ei ole nälg, vaid jooga. Mis on muutunud? Olin varem käskiv, autoriteetne, vaid enda soovidega arvestav. Kui ma ei oleks tundi sattunud, poleks ma tõenäoliselt eriti õnnelikus abielus.
Jooga kaudu leidsin endale õpetaja. Käisin Lõuna-Prantsusmaal ülemaailmsel kundalini jooga festivalil, kuhu kogunevad igal aastal kõik gurud. Inglise keelt ma hästi ei oska. Käisin siin-seal, otsisin, ja lõpuks jõudsin töötuppa, kus õpetas Guru Dev Singh iidset tervendavat lõdvestuskunsti nimega Sat Nam Rasayan.
Jooga on teinud minust inimese, kes ma praegu olen. Enne olin ma inimene, kes ma arvasin, et ma tahan olla ja kelleks teised mind tegid. Ühiskond, kool, perekond. Kõigil on ju oma ootused. Mulle aga olid kogu aeg raamid kitsad ja pidevalt sain elus peksa. Praegu saan ma ise teisi inimesi aidata.”