Katkend Tiiu Bolzmanni raamatust "Perekonna varjatud seadused" (suhete käsiraamat sünnist surmani, kirjastus Väike Vanker, 2013)
Vanemad annavad, lapsed võtavad
Kõige tähtsam, mida kõik vanemad oma lastelt saavad, on elu.
Paljud inimesed elavad "saadud" elu. Inimene, kes on elu kõigest "saanud", ei tunne selle ees austust. Sageli võib näha, et need inimesed on tihti haiged, neil ei ole jaksu oma mõtteid ellu viia, professionaalses mõttes saadab neid ebaedu, nad on ebakindlad, nende paarisuhted nurjuvad jne. Vaid sel, kes on oma elukingi tõeliselt vastu võtnud, on jõudu seista silmitsi saatuse väljakutsetega. Bert Hellingeri sõnul saab inimene kogu elujõu kätte vaid vanemaid vastu võttes.
Oma vanemaid vastu võtta tähendab nendega nõustumist sellistena, nagu nad on, ja võtta neilt vastu elu koos kõigega, mida see kaasa toob. On tavaline kuulda kellegi suust, et mõned asjad, mis ta oma vanematelt sai, kulusid talle ära, teised aga mitte. Inimene, kes on oma ema ja isa tõeliselt vastu võtnud, on võimeline integreerima nii "head" kui "halba", mis nende suhe kaasa tõi ning võib tulevikule vastu minna oma vanematelt saadud jõuga.
Juhul kui keegi ei tunne oma vanemaid, näiteks kui nad surid või on lapsendatud, saab ta ikkagi neid "vastu võtta". Neid võib tundma õppida ka iseenda kaudu.
Inimesed, kes on oma vanemad vastu võtnud, on vastu võtnud ka nende kaudu tulnud elu. Nad tajuvad tasakaalu nii endas kui teises. Need aga, kes esitavad vanematele pidevaid nõudmisi, on rahulolematud, neile tundub alati ebapiisav see, mida ema ja isa andsid. Nad on oma elu kõigest "saanud". Soovil, et vanemad oleks võinud olla teistsugused või käituda teistmoodi, ei ole erilist mõtet.
------------
Armastuse allikas
Oma töös pereterapeudina olen kohanud paljusid inimesi, kellel on oma vanematest vaid negatiivsed mälestused. Nad võivad näiteks rääkida, et isa oli alkohoolik ja ema peksis lapsi, et vanaema ei olnud abielu poolt ning kõik kogu aeg ainult tülitsesid ja kannatasid, kuni vanemad lahutasid.
Oma vanemate vahelisest armastusest ei mäleta nad midagi. Paljud ei suuda ette kujutada, et nende vanemad võinuks kunagi intiimselt koos olla.
See, mis jääb mällu, on peks, hülgamine, ülekohus. Neid haavu ei ravi ka kogu elu kestev teraapia. Nii nimetatud juhtudel kui ka siis, kui ema-isa ei tunta, võib olla raske vanemate vahelist armastust tunnistada. Unustatakse, et ilma selleta ei oleks inimest olemas. Miski tõi nad kokku, vähemalt üks kord.
Kindel on, et see kohtumine sai meie elu allikaks. Oma vanemate armastuse tunnistamine on kõige olulisem tingimus, et et võiksime armastada ennast ja teisi. Paljud otsivad armastust paarisuhtes ega leia seda just sel põhjusel - nad pole veel leidnud armastust ema ja isa vahel, mis on kõigi teiste armastuste vundament ning mis ei sõltu millestki, mis hiljem nende vahel juhtus.
Teame, et armusuhtest loodud süsteemne side kahe inimese vahel on katkematu, kuigi need isikud võivad hiljem ka lahku minna. Süsteemsed sidemed ühendavad igavesti vanemaid ja lapsi, õdesid-vendi, vanaemasid-vanaisasid jt. Kõik ühe inimese paarisuhted ja armuseiklused on süsteemi mälus kirjas, sõltumata sellest, kas nad on veel koos või mitte.
Kõige tähtsam, mida kõik vanemad oma lastelt saavad, on elu.
Paljud inimesed elavad "saadud" elu. Inimene, kes on elu kõigest "saanud", ei tunne selle ees austust. Sageli võib näha, et need inimesed on tihti haiged, neil ei ole jaksu oma mõtteid ellu viia, professionaalses mõttes saadab neid ebaedu, nad on ebakindlad, nende paarisuhted nurjuvad jne. Vaid sel, kes on oma elukingi tõeliselt vastu võtnud, on jõudu seista silmitsi saatuse väljakutsetega. Bert Hellingeri sõnul saab inimene kogu elujõu kätte vaid vanemaid vastu võttes.
Oma vanemaid vastu võtta tähendab nendega nõustumist sellistena, nagu nad on, ja võtta neilt vastu elu koos kõigega, mida see kaasa toob. On tavaline kuulda kellegi suust, et mõned asjad, mis ta oma vanematelt sai, kulusid talle ära, teised aga mitte. Inimene, kes on oma ema ja isa tõeliselt vastu võtnud, on võimeline integreerima nii "head" kui "halba", mis nende suhe kaasa tõi ning võib tulevikule vastu minna oma vanematelt saadud jõuga.
Juhul kui keegi ei tunne oma vanemaid, näiteks kui nad surid või on lapsendatud, saab ta ikkagi neid "vastu võtta". Neid võib tundma õppida ka iseenda kaudu.
Inimesed, kes on oma vanemad vastu võtnud, on vastu võtnud ka nende kaudu tulnud elu. Nad tajuvad tasakaalu nii endas kui teises. Need aga, kes esitavad vanematele pidevaid nõudmisi, on rahulolematud, neile tundub alati ebapiisav see, mida ema ja isa andsid. Nad on oma elu kõigest "saanud". Soovil, et vanemad oleks võinud olla teistsugused või käituda teistmoodi, ei ole erilist mõtet.
------------
Armastuse allikas
Oma töös pereterapeudina olen kohanud paljusid inimesi, kellel on oma vanematest vaid negatiivsed mälestused. Nad võivad näiteks rääkida, et isa oli alkohoolik ja ema peksis lapsi, et vanaema ei olnud abielu poolt ning kõik kogu aeg ainult tülitsesid ja kannatasid, kuni vanemad lahutasid.
Oma vanemate vahelisest armastusest ei mäleta nad midagi. Paljud ei suuda ette kujutada, et nende vanemad võinuks kunagi intiimselt koos olla.
See, mis jääb mällu, on peks, hülgamine, ülekohus. Neid haavu ei ravi ka kogu elu kestev teraapia. Nii nimetatud juhtudel kui ka siis, kui ema-isa ei tunta, võib olla raske vanemate vahelist armastust tunnistada. Unustatakse, et ilma selleta ei oleks inimest olemas. Miski tõi nad kokku, vähemalt üks kord.
Kindel on, et see kohtumine sai meie elu allikaks. Oma vanemate armastuse tunnistamine on kõige olulisem tingimus, et et võiksime armastada ennast ja teisi. Paljud otsivad armastust paarisuhtes ega leia seda just sel põhjusel - nad pole veel leidnud armastust ema ja isa vahel, mis on kõigi teiste armastuste vundament ning mis ei sõltu millestki, mis hiljem nende vahel juhtus.
Teame, et armusuhtest loodud süsteemne side kahe inimese vahel on katkematu, kuigi need isikud võivad hiljem ka lahku minna. Süsteemsed sidemed ühendavad igavesti vanemaid ja lapsi, õdesid-vendi, vanaemasid-vanaisasid jt. Kõik ühe inimese paarisuhted ja armuseiklused on süsteemi mälus kirjas, sõltumata sellest, kas nad on veel koos või mitte.
