Fred Jüssi: vaikuses kuuled iseennast
„Ma soovin, et inimesed peaksid jõule vaikselt. Et nad saaksid ükskord olla ka iseendaga,“ lausub loodusemees Fred Jüssi. Miks üritame iga hinna eest viibida müras?
Tekst: Kristel Rõss, ilmus ajakirjas Naised, 17. dets. 2009
Jaanuaris oma 75. sünnipäeva tähistanud Fred Jüssi seisab taas publiku ees. Tema olekust õhkub seesmist rahu ja elutarkust. Sadakond inimest kuulab lummatult esineja mõtisklusi elust, sekka toonekure nokaplaginat, käokukkumist, rähni toksimist, suitsupääsukese vidinat, konnade krooksumist. Linnulaul võib kõlada kui sümfoonia ja huntide ulg kui kirikukoor. Fred Jüssi õpetab kuulama, kui rikas on maailm.
Ta põimib oma esinemistesse ja kirjutistesse sageli ka luulet. Miks? Jüssi vastab Juhan Liivi sõnadega: „Luule, see on tuul, aga tuuleta läheb maa haisema.“
Vanameister on kosunud kahest südamelõikusest. Neist esimene ei läinud hästi, aga juunis tehtud operatsioon õnnestus. Fredi hääles on taas energiat ja uudishimu. „Narkoosist ärgates oli mul kogemus, mida ei oska sõnades väljendada. Tajusin, et palju inimesi mõtles minu peale ja hoidis pöialt. Ja tuligi ootamatu muutus paremuse suunas!“
Jõuluajal tahab ta kindlasti kohtuda oma lähedastega: kolme lapse ja kuue lapselapsega. „Vana mehena elan suuresti minevikus. Schopenhauer on ilusasti öelnud, et 40 esimest eluaastat on tekst. Ja 30 järgmist eluaastat on kommentaarid, mis aitavad seda teksti lahti mõtestada ja loovad seoseid.“
Jüssi mäletab möödunust ka detaile ja üksikasju: seikasid, helisid, värve. „Kui meenutan oma esimesi jõule Arubal, mäletan isegi oma esimesi kinke: üleskeeratavat punast autot ja Miki-hiirt.“
Fred nägi ilmavalgust Kariibi meres asuval Aruba saarel. Tema isa töötas sealses õlipuhastustehases. Aastal 1938 naasis pere Eestisse, Fred oli siis kolmene. „Isa oli kaua töötanud subtroopikas ja ei pidanud külmale talvele vastu. Ta haigestus ja suri järgmisel aastal. Ema jäi kahe pojaga üksi.“
Nii mõnelgi ametlikul dokumendil on muutunud Fredi sünnikoht võõrapärasest Arubast hoopis Abrukaks. Jüssilt on sageli küsitud, kas tal pole olnud tahtmist minna oma sünnisaart vaatama. „Tahtmine on taevariik. Kõik, mis mul sealt oli kaasa tuua, on minuga, maha ei jäänud must sinna midagi.“
Metsa igavene kutse
Fredil on tavaks öelda, et ta on olnud lapsest saadik metsa poole. „Mind on alati tõmmanud loodusesse, eriti metsa. Meri on minu olemusele võõram.“ Ja ta lisab: „See on oluline vahe, kas sind tõmbab kusagile või sind lükatakse kusagile.“
Pärast 1944. aasta märtsirünnakut veetis poiss suve Loodi lastekodus Viljandimaal. Sealsed kasvatajad olid märkinud, et Fred oli veider poiss, kes uuris sipelgaid ja keeras kive tagurpidi. Teismelisena tegi ta vahel koolist poppi, et kolada kevadises metsas. Kui ema poisiga selle pärast pragas, vastas nooruk: „Mind ei too mitte keegi metsast välja.“ Ja ema vastas: „Naine toob su metsast välja.“ Fred ei tea tänase päevani, kas emal oli õigus. On mehi ja ka naisi, keda ei anna lõpuni kodustada...
Tartu Ülikooli zooloogina lõpetanud noormees elas esmalt paar aastat Hiiumaal, ta oli väikese Emmaste kooli õpetaja. Siis tuli ta Tallinnasse ja abiellus Heljuga, kes oli raadioajakirjanik. Kuldsetel kuuekümnendatel teenis Jüssi leiba looduskaitseinspektorina. Alates 1976. aastast pole ta saanud palka, vaid on olnud vabakutselise publitsistina ja loodusfotograafina täielikul isemajandamisel. Kaheksa aasta vältel andis elatist iganädalane raadiosaade „Looduse aabits“. Selle populaarsusest räägib juhtum, kus liinibuss Jüssi saate ajaks olevat mootori seisanud ja kogu bussitäis rahvast üksmeelselt raadiot kuulanud.
Jüssi jääb nõusse väitega, et tal on olnud õnn ennast oma hobi abil elatada. „Ma ei ole kunagi kannatanud puudust,“ ütleb ta. Jüssile meeldivad rahvatarkused ja filosoofilise ivaga muinasjutud. Oma esinemistesse pikib ta sedasorti tarkuseteri, nagu: tee oma tasku lahti ja see ei ole kunagi tühi. Või: rumala teeb raha orjaks, targa vabaks.
Fred Jüssi leiab, et inimesel peavad olema kohustused. Aga inimene on õnnelik, kui ta saab täita omaenese võetud kohustusi. Kui inimene otsib oma teed või rada, ja kui ta on selle raja ära tundnud, siis tuleb hakata seda rada astuma.
Ta olevat kunagi öelnud ühele teadjamehele, et tema elu seisab kahel sambal. Üks on loodus ja teine on naine. Ja nõid vastas: aga see on ju üks ja seesama! Tagantjärele leiab Jüssi, et näiteks oma emakeele eest, nii hea kui halb see on, võlgneb ta tänu just Heljule.
Fred Jüssi on läbi elu matkanud, seljakott seljas või logistanud jalgrattaga konarlikel metsateedel. Tal pole autot ega juhilubegi mitte. „See raud, millest minu auto on tehtud, on veel maa sees, ja nii sügaval, et minu elu ajal seda välja ei tooda,“ on Jüssi öelnud.
Ta on valutanud südant vana ja väärtusliku kadumise pärast. Raamatus „Ajamustrid“ võrdleb ta vanu maju vanade inimestega. „Mõnikord tuleb ette, et puu pärast kirve või sae puudutust satub majaseina. Seal algab siis tema uus elu, elu koos inimesega. Nõnda nagu inimesed, saavad ka majad kord vanaks. Nii on seatud. Vanad majad on nagu vanad inimesed. Neil on oma elulugu ja väärikus ja selles väärikuses on ilu.“ Vanad majad lõhutakse, aga ühel hetkel selgub, et uues majas ei ole enam kohta, kuhu varblane või pääsuke pesa teeks. Aga nad on ju alati olnud meie naabrid.
Inimesi, kes on kaotanud pinna jalge alt, võrdleb Jüssi rabataimedega. Need ei suuda juurtega tungida läbi mitme meetri paksuse turbakihi mineraaalsesse aluspõhja – see on see, mis on päriselt oma.
Vaikus kui loodusvara
Kõige muu hulgas on Jüssi kirjutanud raamatu kaduvatest väärtustest. Eluaeg mööda metsi matkanud mees näeb, kuidas tuttavad paigad kaotavad tuttava ilme, metsad raiutakse maha, loomad tapetakse ja looduslikud kooslused lõhutakse. Ta on olnud mitme liigi kadumise tunnistajaks. Ka vaikust on nimetanud loodusemees loodusevaraks.
Inimene vaikuses on inimene iseendaga, üksi oma mõtetega. See on ehk üks põhjusi, miks tahetakse viibida müras. Iseendaga koos elamine on üks raske asi ja seda õpitakse vist terve elu.
Kunagi esitas Jaan Tätte Fred Jüsile küsimuse: kas siin maailmas on midagi võimalik muuta? „Kui pöörad pilgu sissepoole, siis on. Vastuseid ei leia väljastpoolt,“ vastas ta.
Vanameistri arutlused ei ole surmtõsised, vaid ta pikib oma juttu mõnusa huumoriga. „Kas usute mind?“ küsib ta ja vastab ise naljatamisi: „Parem uskuda kui mitte, ütles minu tädi, kui kuulis kuulujutte.“
Või ütleb näiteks: „Loodus ei saa olla ainuke eeskuju, siis meil poleks ju näiteks hapukurke.“
Jüssit kuulates ja tema kirjutisi lugedes taipab – mõni mees valdab neid tarkusi, mida teine peab raamatutest taga otsima ja kursustel omandama. Enda kohta ütleb ta tagasihoidlikult: „Mis ma siis ikka teinud olen? Lihtsalt elanud oma elu... „
„Tahaksin oma elada jäänud aastad olla õnnelik, nii nagu olen olnud. Kuulun nende õnnelike inimeste hulka, kes vahel on õnnetud. On suur hulk õnnetuid inimesi, kes vahel on õnnelikud.“
Tekst: Kristel Rõss, ilmus ajakirjas Naised, 17. dets. 2009
Jaanuaris oma 75. sünnipäeva tähistanud Fred Jüssi seisab taas publiku ees. Tema olekust õhkub seesmist rahu ja elutarkust. Sadakond inimest kuulab lummatult esineja mõtisklusi elust, sekka toonekure nokaplaginat, käokukkumist, rähni toksimist, suitsupääsukese vidinat, konnade krooksumist. Linnulaul võib kõlada kui sümfoonia ja huntide ulg kui kirikukoor. Fred Jüssi õpetab kuulama, kui rikas on maailm.
Ta põimib oma esinemistesse ja kirjutistesse sageli ka luulet. Miks? Jüssi vastab Juhan Liivi sõnadega: „Luule, see on tuul, aga tuuleta läheb maa haisema.“
Vanameister on kosunud kahest südamelõikusest. Neist esimene ei läinud hästi, aga juunis tehtud operatsioon õnnestus. Fredi hääles on taas energiat ja uudishimu. „Narkoosist ärgates oli mul kogemus, mida ei oska sõnades väljendada. Tajusin, et palju inimesi mõtles minu peale ja hoidis pöialt. Ja tuligi ootamatu muutus paremuse suunas!“
Jõuluajal tahab ta kindlasti kohtuda oma lähedastega: kolme lapse ja kuue lapselapsega. „Vana mehena elan suuresti minevikus. Schopenhauer on ilusasti öelnud, et 40 esimest eluaastat on tekst. Ja 30 järgmist eluaastat on kommentaarid, mis aitavad seda teksti lahti mõtestada ja loovad seoseid.“
Jüssi mäletab möödunust ka detaile ja üksikasju: seikasid, helisid, värve. „Kui meenutan oma esimesi jõule Arubal, mäletan isegi oma esimesi kinke: üleskeeratavat punast autot ja Miki-hiirt.“
Fred nägi ilmavalgust Kariibi meres asuval Aruba saarel. Tema isa töötas sealses õlipuhastustehases. Aastal 1938 naasis pere Eestisse, Fred oli siis kolmene. „Isa oli kaua töötanud subtroopikas ja ei pidanud külmale talvele vastu. Ta haigestus ja suri järgmisel aastal. Ema jäi kahe pojaga üksi.“
Nii mõnelgi ametlikul dokumendil on muutunud Fredi sünnikoht võõrapärasest Arubast hoopis Abrukaks. Jüssilt on sageli küsitud, kas tal pole olnud tahtmist minna oma sünnisaart vaatama. „Tahtmine on taevariik. Kõik, mis mul sealt oli kaasa tuua, on minuga, maha ei jäänud must sinna midagi.“
Metsa igavene kutse
Fredil on tavaks öelda, et ta on olnud lapsest saadik metsa poole. „Mind on alati tõmmanud loodusesse, eriti metsa. Meri on minu olemusele võõram.“ Ja ta lisab: „See on oluline vahe, kas sind tõmbab kusagile või sind lükatakse kusagile.“
Pärast 1944. aasta märtsirünnakut veetis poiss suve Loodi lastekodus Viljandimaal. Sealsed kasvatajad olid märkinud, et Fred oli veider poiss, kes uuris sipelgaid ja keeras kive tagurpidi. Teismelisena tegi ta vahel koolist poppi, et kolada kevadises metsas. Kui ema poisiga selle pärast pragas, vastas nooruk: „Mind ei too mitte keegi metsast välja.“ Ja ema vastas: „Naine toob su metsast välja.“ Fred ei tea tänase päevani, kas emal oli õigus. On mehi ja ka naisi, keda ei anna lõpuni kodustada...
Tartu Ülikooli zooloogina lõpetanud noormees elas esmalt paar aastat Hiiumaal, ta oli väikese Emmaste kooli õpetaja. Siis tuli ta Tallinnasse ja abiellus Heljuga, kes oli raadioajakirjanik. Kuldsetel kuuekümnendatel teenis Jüssi leiba looduskaitseinspektorina. Alates 1976. aastast pole ta saanud palka, vaid on olnud vabakutselise publitsistina ja loodusfotograafina täielikul isemajandamisel. Kaheksa aasta vältel andis elatist iganädalane raadiosaade „Looduse aabits“. Selle populaarsusest räägib juhtum, kus liinibuss Jüssi saate ajaks olevat mootori seisanud ja kogu bussitäis rahvast üksmeelselt raadiot kuulanud.
Jüssi jääb nõusse väitega, et tal on olnud õnn ennast oma hobi abil elatada. „Ma ei ole kunagi kannatanud puudust,“ ütleb ta. Jüssile meeldivad rahvatarkused ja filosoofilise ivaga muinasjutud. Oma esinemistesse pikib ta sedasorti tarkuseteri, nagu: tee oma tasku lahti ja see ei ole kunagi tühi. Või: rumala teeb raha orjaks, targa vabaks.
Fred Jüssi leiab, et inimesel peavad olema kohustused. Aga inimene on õnnelik, kui ta saab täita omaenese võetud kohustusi. Kui inimene otsib oma teed või rada, ja kui ta on selle raja ära tundnud, siis tuleb hakata seda rada astuma.
Ta olevat kunagi öelnud ühele teadjamehele, et tema elu seisab kahel sambal. Üks on loodus ja teine on naine. Ja nõid vastas: aga see on ju üks ja seesama! Tagantjärele leiab Jüssi, et näiteks oma emakeele eest, nii hea kui halb see on, võlgneb ta tänu just Heljule.
Fred Jüssi on läbi elu matkanud, seljakott seljas või logistanud jalgrattaga konarlikel metsateedel. Tal pole autot ega juhilubegi mitte. „See raud, millest minu auto on tehtud, on veel maa sees, ja nii sügaval, et minu elu ajal seda välja ei tooda,“ on Jüssi öelnud.
Ta on valutanud südant vana ja väärtusliku kadumise pärast. Raamatus „Ajamustrid“ võrdleb ta vanu maju vanade inimestega. „Mõnikord tuleb ette, et puu pärast kirve või sae puudutust satub majaseina. Seal algab siis tema uus elu, elu koos inimesega. Nõnda nagu inimesed, saavad ka majad kord vanaks. Nii on seatud. Vanad majad on nagu vanad inimesed. Neil on oma elulugu ja väärikus ja selles väärikuses on ilu.“ Vanad majad lõhutakse, aga ühel hetkel selgub, et uues majas ei ole enam kohta, kuhu varblane või pääsuke pesa teeks. Aga nad on ju alati olnud meie naabrid.
Inimesi, kes on kaotanud pinna jalge alt, võrdleb Jüssi rabataimedega. Need ei suuda juurtega tungida läbi mitme meetri paksuse turbakihi mineraaalsesse aluspõhja – see on see, mis on päriselt oma.
Vaikus kui loodusvara
Kõige muu hulgas on Jüssi kirjutanud raamatu kaduvatest väärtustest. Eluaeg mööda metsi matkanud mees näeb, kuidas tuttavad paigad kaotavad tuttava ilme, metsad raiutakse maha, loomad tapetakse ja looduslikud kooslused lõhutakse. Ta on olnud mitme liigi kadumise tunnistajaks. Ka vaikust on nimetanud loodusemees loodusevaraks.
Inimene vaikuses on inimene iseendaga, üksi oma mõtetega. See on ehk üks põhjusi, miks tahetakse viibida müras. Iseendaga koos elamine on üks raske asi ja seda õpitakse vist terve elu.
Kunagi esitas Jaan Tätte Fred Jüsile küsimuse: kas siin maailmas on midagi võimalik muuta? „Kui pöörad pilgu sissepoole, siis on. Vastuseid ei leia väljastpoolt,“ vastas ta.
Vanameistri arutlused ei ole surmtõsised, vaid ta pikib oma juttu mõnusa huumoriga. „Kas usute mind?“ küsib ta ja vastab ise naljatamisi: „Parem uskuda kui mitte, ütles minu tädi, kui kuulis kuulujutte.“
Või ütleb näiteks: „Loodus ei saa olla ainuke eeskuju, siis meil poleks ju näiteks hapukurke.“
Jüssit kuulates ja tema kirjutisi lugedes taipab – mõni mees valdab neid tarkusi, mida teine peab raamatutest taga otsima ja kursustel omandama. Enda kohta ütleb ta tagasihoidlikult: „Mis ma siis ikka teinud olen? Lihtsalt elanud oma elu... „
„Tahaksin oma elada jäänud aastad olla õnnelik, nii nagu olen olnud. Kuulun nende õnnelike inimeste hulka, kes vahel on õnnetud. On suur hulk õnnetuid inimesi, kes vahel on õnnelikud.“
