Kaia-Liisa Reinuti mõtteid
(katkendid raamatust „Elujõud meie sees“, Eesti vägevate teejuht 2, kirjastus Cum Laude)
-„Järjest olulisemaks on muutunud ausus iseenda vastu, see tähendab elamine omaenese tõe järgi, sõltumata sellest, mida arvavad teised ning mida peetakse ühiskonnas normaalseks. Just see viimane on osutunud minu elus kõige raskemaks, samas kõige huvitavamaks kogemuseks.
-Mul on ajakpikku kasvanud mõistmine, et kogu Universum, mis on oma olemuselt vibreeriv energia – nagu sinusoid oma tõusude ja mõõnade ehk aastaaegade vaheldumise, öö ja päeva ning inimese enda biorütmidega – peidab endas pidevat muutust ning ühe pooluse vaheldumist teisega. Me elame duaalses maailmas, mis tähendab, et me kogeme ja mõistame elus asetleidvaid protsesse oma sees ja väljaspool meid vastandite kaudu ning inimelu põhiülesanne on seda kogeda.
Seega võime öelda, et ainus kindel asi on see, et kõik muutub ning meie kannatused on põhjustatud peamiselt sellest, et soovime olla pidevalt selle sinusoidi tõusul või ihkame, et vähemalt oleks kõik kogu aeg stabiilne. Paraku aga väljastpoolt stabiilsust ei leia, tasakaalu võib saavutada vaid enese sees, ning siis ei ole
enam välised muutused kannatuseks, vaid naudinguks ja õnnistuseks.
-Kividega olen kokku puutunud juba väikese tüdrukuna – mind on nad paelunud oma sisemise rahu ja tarkusega, kuid tõeliselt suure muudatuse tõi minu ellu kristalliteraapia
õpetaja ja meister Indias. Enamik õpetusest tuli vaikuse kaudu. Niiviisi me siis
vaikisime ja kogesime olemist ning enamik teadmistest tuli informatsioonina
kõrgemalt poolt. Mingil hetkel ma lihtsalt sain aru. Ja teadsin. Selles protsessis osaledes sain
ka aru sellest, et ühest küljest pole meil kellelegi vaja midagi õpetada – kui võtame vaevaks ennast ja oma sisetunnet kuulata ning kui suudame jätta kõrvale pideva jutuvada oma peas, siis kogeme vaikust ning oleme võimelised kuulama oma sisemist tarkust.
-Tänapäeva inimeste peamiseks probleemiks on see, et inimesed elavad, suunates oma
tähelepanu endast väljapoole – teistele inimestele, teiste tegemistele ja
olukordadele – peaasi et ei peaks kohtuma iseendaga. Need on inimesed, kes ei
kannata üksiolemist või vaikust, nad peavad alati kellegagi koos olema või
lobisema, muusikat või telerit kuulama. Nad väldivad alateadlikult endale otsa
vaatamist. Elatakse, etendades mingit rolli, et sobituda ühsikonda. Selle
põhjuseks on hirm – hukkamõistu teistest erinemise, hülgamise, majandusliku
toimetulematuse ees. Sellest saab alguse stress ja kõik muud hädad – see tekitab
viha, kibestumist ja vägivalda.
Ja ega sellist ühest lahendust või kindlat retsepti polegi. Iga inimene on ainulaadne ning kõik
soovitused ja nipid kõigile ei sobi, samamaoodi nagu kõik ravimid ei mõju kõigile ühtmoodi.
Kindel on aga see, et kõik muutused algavad meist enestest, ei maksa oodata, et keegi teine
muutuks või teisiti käituks. Muidugi nii oleks ju hirmus mugav, kuid elus see
nii ei tööta, sest sellega lükkame ju vastutuse enda heaolu ja tervise eest
kellegi teise õlgadele, ning imestame, miks meie elus ikka ja jälle jala otsas
sama ämber koliseb. Üks universumi seadusi on see, et nii nagu sees, nii ka
väljas ehk teiste sõnadega – sarnane tõmbab ligi sarnast.
Ma ei saa soovitada, et tegelege kõik vaimsete praktikatega. Kõik ei ole selleks lihtsalt
valmis. Need, kes on valmis, jõuavad varem või hiljem iseendani – ükskõik
millist teed pidi. Ning ka need, kellel pole selles elus ette nähtud tegelda
vaimsete praktikatega, jõuavad surmahetkel ikka sinnasamasse, kuhu kõik teisedki
– meile kõigile tuleb meelde, kes me tegelikult oleme ning saame teadlikuks
füüsilise maailma ilusoorsusest.“
Pikemalt loe raamatust „Elujõud meie sees“
-Mul on ajakpikku kasvanud mõistmine, et kogu Universum, mis on oma olemuselt vibreeriv energia – nagu sinusoid oma tõusude ja mõõnade ehk aastaaegade vaheldumise, öö ja päeva ning inimese enda biorütmidega – peidab endas pidevat muutust ning ühe pooluse vaheldumist teisega. Me elame duaalses maailmas, mis tähendab, et me kogeme ja mõistame elus asetleidvaid protsesse oma sees ja väljaspool meid vastandite kaudu ning inimelu põhiülesanne on seda kogeda.
Seega võime öelda, et ainus kindel asi on see, et kõik muutub ning meie kannatused on põhjustatud peamiselt sellest, et soovime olla pidevalt selle sinusoidi tõusul või ihkame, et vähemalt oleks kõik kogu aeg stabiilne. Paraku aga väljastpoolt stabiilsust ei leia, tasakaalu võib saavutada vaid enese sees, ning siis ei ole
enam välised muutused kannatuseks, vaid naudinguks ja õnnistuseks.
-Kividega olen kokku puutunud juba väikese tüdrukuna – mind on nad paelunud oma sisemise rahu ja tarkusega, kuid tõeliselt suure muudatuse tõi minu ellu kristalliteraapia
õpetaja ja meister Indias. Enamik õpetusest tuli vaikuse kaudu. Niiviisi me siis
vaikisime ja kogesime olemist ning enamik teadmistest tuli informatsioonina
kõrgemalt poolt. Mingil hetkel ma lihtsalt sain aru. Ja teadsin. Selles protsessis osaledes sain
ka aru sellest, et ühest küljest pole meil kellelegi vaja midagi õpetada – kui võtame vaevaks ennast ja oma sisetunnet kuulata ning kui suudame jätta kõrvale pideva jutuvada oma peas, siis kogeme vaikust ning oleme võimelised kuulama oma sisemist tarkust.
-Tänapäeva inimeste peamiseks probleemiks on see, et inimesed elavad, suunates oma
tähelepanu endast väljapoole – teistele inimestele, teiste tegemistele ja
olukordadele – peaasi et ei peaks kohtuma iseendaga. Need on inimesed, kes ei
kannata üksiolemist või vaikust, nad peavad alati kellegagi koos olema või
lobisema, muusikat või telerit kuulama. Nad väldivad alateadlikult endale otsa
vaatamist. Elatakse, etendades mingit rolli, et sobituda ühsikonda. Selle
põhjuseks on hirm – hukkamõistu teistest erinemise, hülgamise, majandusliku
toimetulematuse ees. Sellest saab alguse stress ja kõik muud hädad – see tekitab
viha, kibestumist ja vägivalda.
Ja ega sellist ühest lahendust või kindlat retsepti polegi. Iga inimene on ainulaadne ning kõik
soovitused ja nipid kõigile ei sobi, samamaoodi nagu kõik ravimid ei mõju kõigile ühtmoodi.
Kindel on aga see, et kõik muutused algavad meist enestest, ei maksa oodata, et keegi teine
muutuks või teisiti käituks. Muidugi nii oleks ju hirmus mugav, kuid elus see
nii ei tööta, sest sellega lükkame ju vastutuse enda heaolu ja tervise eest
kellegi teise õlgadele, ning imestame, miks meie elus ikka ja jälle jala otsas
sama ämber koliseb. Üks universumi seadusi on see, et nii nagu sees, nii ka
väljas ehk teiste sõnadega – sarnane tõmbab ligi sarnast.
Ma ei saa soovitada, et tegelege kõik vaimsete praktikatega. Kõik ei ole selleks lihtsalt
valmis. Need, kes on valmis, jõuavad varem või hiljem iseendani – ükskõik
millist teed pidi. Ning ka need, kellel pole selles elus ette nähtud tegelda
vaimsete praktikatega, jõuavad surmahetkel ikka sinnasamasse, kuhu kõik teisedki
– meile kõigile tuleb meelde, kes me tegelikult oleme ning saame teadlikuks
füüsilise maailma ilusoorsusest.“
Pikemalt loe raamatust „Elujõud meie sees“
