Naine, kes on õppinud lendama
( "Eesti Naine", 07/2013, tekst: Helen Peterson, foto: Kristjan Lepp)
Kersti Dennis ehk tantsijatar Amira (39) saabub intervjuule nagu… haldjas. Nii ebamaine, ilus, sirge rühiga, ja temast õhkub sooja energiat. Ta on oma energiat jaganud DVD-de, kursuste ja esinemiste kaudu üle maailma. Aga algas kõik palju mannetumalt ja segasemalt. Ameerika-elu algusaegadesse jäi isegi tänaval ööbimine…
Milline oli su esimene kõhutantsukogemus?
Ma olin kõhutantsijaid enne näinud vaid ammusel Türgi reisil restoranis. See oli nii kommertslik. Kahjuks jääb selline mulje paljudele ning arvatakse, et kogu see kõhutantsu värk ongi odav naljategemine. Kui ma esimest korda kõhutantsutundi sattusin, oli see niivõrd teistmoodi kogemus, et ma isegi ei mäletanud ega seostanud seda Türgis nähtuga, alles hiljem tuli meelde...
Kuidas valmivad su tantsukavad?
Suuremalt jaolt on see mu omalooming. Kui mingi muusika mulle kohutavalt meeldib, siis armun sellesse ja kuulan nii palju, et see mulle lihasse kasvab. Muusika hea tundmine tagab selle, et keha teab, mida teha. See on nagu laulusõnadega – mida rohkem kaasa laulad, seda rohkem hakkavad sõnad meelde jääma. Kehaga on samuti, ta teab lõpuks automaatselt, kus on rõhud ja pausid.
Kui palju on su esinemistes improvisatsiooni?
Erapidudel esinedes ei saakski ma täiskoreograafiaid esitada, kuna ükski pidu pole teisega sarnane. Mõnikord ei saa ma õieti alustadagi, kui inimesed juba püsti kargavad ja kaasa tantsivad, araablaste pidudel juhtub seda tihti. Lavaesinemised on aga suuremalt jaolt koreografeeritud, kuid jätan endale alati ka väikese improvisatsioonivõimaluse. Selles kõhutantsu olemus peitubki – reageerida kehaga muusikale ja teha seda spontaanselt.
Araabia kogukond su kodulinnas Las Vegases võttis sind kiiresti omaks?
Jaa! Mind hääletati Arab American Heritage Clubi aastaürituse tantsijaks. Samuti tuli araablastelt soovitusena see, et sain Liibanoni superstaari, laulja Elyssa kontserdile tantsijaks. Mul on mitmeid araablastest kliente, kes mind sageli oma pidudele kutsuvad. Minu poole on sageli pöördutud araabia keeles, kuna arvatakse, et olen “üks nendest”. See on uskumatu kompliment ja on pannud veel enam Araabia ja Lähis-Ida kultuuri süvenema.
Kuidas tekkis idee kirjutada oma elukogemusest raamat?
Ameeriklased ikka armastavad tutvudes küsida: “Kuidas sa Las Vegasesse sattusid?” Eks ma siis rääkisin neile oma lugu. Ja selle peale sain pea alati vastuseks, et peaksin sellest raamatu kirjutama. Kui ma 2011. aastal Eestis käies “Minu”-sarjaga esimest korda poes silmitsi seisin, käis mul mõte peast läbi, et oi, helistaks kirjastusse ja uuriks...
Kas “Minu Las Vegas” on teatud mõttes eneseabiõpik?
Ma ei tahaks raamatule mingit silti külge panna. See võib olla ka seiklusjutt, kui keegi seda nii näha tahab. Soovin, et mu lugu inspireeriks ja tekitaks tunde, et kõik on võimalik. Paljud ei julge unistusi täide viia, neid kammitsevad tobedad minevikumustrid, nagu see minugi puhul oli. Aga meil kõigil on sünnipärane õigus olla õnnelik.
Raamatut kirjutades läbis mind erinevate tunnete jada, kuid üllatusin ka ise, et ma ei ole enam kibestunud ega pahane. Olen tänu üleelatud raskustele tugevam, oskan negatiivset energia endast eemale tõrjuda. Seda tuli õppida, aga see on imeline oskus – elu saab hoopis teised värvid. Lähenen kõigele armastusega. Ümbritsen end inimestega, kellega mul on hea. Ma ei sunni end tegema asju, mida ma ei taha teha, ega võrdle end kellegagi. Annan positiivset endast välja ning saan ämbrite viisi seda vastu.
Oled pühendunud ka õpetamisele. Oli see üllatav, et sinu algajate õpetamise DVD jõudis maailma enim müüdute hulka nii kiiresti?
Jah, see tuli täieliku üllatusena. Mul polnud aimu ei internetiärist, enda turustamisest ega kuludest, mida DVD-produktsioon endaga kaasa toob. Järgisin vaid südame häält. Meenutasin, kuidas idamaade tantsukultuur mind mõjutas ja mu maailma pea peale pööras – tahtsin, et teisedki naised saaksid sama tunnet kogeda.
Amazoni poes tagavad mis iganes müügiartikli edu tavakasutajate kommentaarid, tagasiside. Sealt sain teada, et minu plaat on teistest lihtsam, kõik on aeglaselt ja põhjalikult lahti seletatud. Sain kirju igast maailma nurgast, mind tänati selle hästi lihtsa õpetuse eest. See oli ka mu eesmärk: puust ja punaseks ette teha, et sobiks ka neile, kel puudub koordinatsioon ja tantsukogemus.
Kuidas kõhutants eestlannadele sobib? Oled õpetanud Põhja- ja Lõuna-Ameerikas, Venemaal, mujal Euroopas ja Aasias.
Professionaalsel tasemel Eesti tantsijad on ühel pulgal maailma parimaist parimatega. Hobitasemel Eesti tantsijaid seob nagu ikka vana armas eestlaslik joon: tagasihoidlikkus, põhjamaalik stoilisus. Kuid see pole mitte pahe, vaid pigem voorus – las ollagi nii. Kõhutantsus pole reegleid. On nii tore, et see liikumisviis on Eesti naiste seas populaarne!
Kellele sobib kõhutants?
Trenni tulevad need, kes on kuulnud imelist idamaist muusikat ja selle lummusesse jäänud, või need, kes on võlutud ilusatest kostüümidest… Kõhutantsus pole oluline vanus, kehatüüp, kaal, rahvus, rass. See sobib nii tagasihoidlikele kui temperamentsetele. See tantsuvorm tekitab õnnetunde ja peaaegu et kehavälise kogemuse. Edasi jääb inimene sellest sõltuvusse.
Nii et tunnistad, et sul on füüsiline sõltuvus?
Muidugi. Liikumine paneb keha tootma endorfiine, see tähendab rõõmuhormoone. Mõnus meeliülendav tunne ongi see, mida organism rohkem ja rohkem nõudma hakkab, ja seega tekib inimeses sõltuvus. Pärast tantsimist on tunne, nagu oskaksin lennata... Kui Lible ütles, et ega muidu ei jooks, kui purju ei teeks, siis mina ütlen, et ega ma muidu ei tantsiks, kui see lendama ei paneks. Endorfiin koos adrenaliiniga, mis enne esinemist vereringesse lisandub, annab täieliku “pilvesoleku” laksu. Sel ajal pole valusid, muresid ja maailm on suur roosa suhkruvatt. Olen tantsinud ka nii, et verd lahmib lõhkilöödud varbast, ja ma ise ei märganud seda, enne kui publik mind katkestas.
Rasedus ja kõhutants – olen kuulnud arvamust, et sellist kombinatsiooni ei soovitata, samas andsid sina välja ingliskeelse rasedate kõhutantsu DVD ja taas edukalt.
Raseduse ajal on ju soovitatav väikese pingega liikumine, nagu kõndimine, ujumine, jooga. Kõhutants on ideaalne ses kategoorias – liigutused on maalähedased ning väga tõhusad puusade liikuvuse tagamiseks. Kõhutants ongi välja kasvanud sünnitusrituaalidest, seega on sel sügav filosoofiline ja kultuuriline taust.
Samas tuleb raseduse ajal mõningaid kõhutantsuharjutusi vältida: ei tohi üles-alla hüpata, tvistida ega liiga intensiivselt väristada. Rasedate kõhutantsu treener peaks olema kindlasti selles vallas koolitatud. Oma plaadi jaoks tegin suure uurimistöö sünnituse ja kõhutantsu seostest ja selle kasulikkusest. Kõike, mida õpetan, proovisin ka ise omal nahal. Mul oli imeline sünnitus, tantsisin oma beebi siia ilma oma Las Vegase kodus.
Miks otsustasid kodussünnituse-tantsusünnituse kasuks?
Ma soovitan kõigil kuulata oma sisehäält. Kui naine on terve ja oma kehaga sina peal, peaks kodus sünnitamine olema esmavalik. Naised on seda tuhandeid aastaid enne meid teinud. Minult küsitakse pidevalt: “Kas sa ei kartnud kodus sünnitada?” Vastan alati, et kartsin just haiglas sünnitada! Haiglas on võõrad lõhnad ja inimesed, torud, voolikud, süstlad, bakterid, infektsioonid. Miks peaks ma end vabatahtlikult viima sellisesse keskkonda oma elu kõige erilisemal hetkel? Soovitan kodussünnitust soojalt, aga selliste asjade puhul peab olema äratundmine.
Kas oled tundnud ka kadedust n-ö professionaalsete tantsijate poolt?
Kuna kõhutantsu ühiskond koosneb suuremalt jaolt naistest, siis on selge, et nii östrogeenirikkas seltskonnas on ka intriigid ja kadedus. Olen end täiesti vabaks lasknud ega lasku tantsijate omavahelistesse sõdadesse. Minu jaoks kaotab kõhutants oma olemuse, kui me selle pärast võistleme või tülitseme. See kunst on kõigi jaoks ja meil on kõigil võrdsed õigused seda väljendada.
Su elu oluline osa on ka toortoit. Anna mõni nipp, kuidas eesti naine võiks toortoitu pere toidulaual kombineerida?
On ilmunud võrratuid eestikeelseid raamatuid toortoidust, internetist rääkimata. Alustage aeglaselt! Eesmärk ei pea ju olema 100% toortoitlaseks hakata, vaid loobuda surnud, see tähendab töödeldud toidust, ja asendada see elusaga.
Esmalt võiks laua pealt ära panna kommid, küpsised ja muu sellise jampsi. Täitke vaagnad puuviljadega, küll näete, kuidas kuhilad vähenema hakkavad. Kui lapsed keelduvad värskest, proovige luua puu- ja juurviljadest taldrikule pilte ja muinasjutte. Minu laps lausa küsib neid: “Mis pildi sa täna mulle teed, emme?”
Meie ei ole sugugi täistoortoitlased, kuid värske ja elus toit moodustab kolmveerandi me igapäevasöögist. Iga päev joome värsket juurviljamahla: mahlapressi lähevad porgand, õun, peet, sidrun, lehtkapsas, küüslauk... Kindlasti ei söö me piimatooteid, veise- ega sealiha, rafineeritud suhkruga ega töödeldud toitu. Keedetud toitudest armastame Aasia kööki, ube ja läätsesid ning vahel harva sööme kala ja kana. Tänu sellisele muutusele on mu tervis parem kui 20 aastat tagasi ja minu abikaasa pääses napilt teist tüüpi diabeedist. Me ei põe enam isegi nohu.
Milline oli su esimene kõhutantsukogemus?
Ma olin kõhutantsijaid enne näinud vaid ammusel Türgi reisil restoranis. See oli nii kommertslik. Kahjuks jääb selline mulje paljudele ning arvatakse, et kogu see kõhutantsu värk ongi odav naljategemine. Kui ma esimest korda kõhutantsutundi sattusin, oli see niivõrd teistmoodi kogemus, et ma isegi ei mäletanud ega seostanud seda Türgis nähtuga, alles hiljem tuli meelde...
Kuidas valmivad su tantsukavad?
Suuremalt jaolt on see mu omalooming. Kui mingi muusika mulle kohutavalt meeldib, siis armun sellesse ja kuulan nii palju, et see mulle lihasse kasvab. Muusika hea tundmine tagab selle, et keha teab, mida teha. See on nagu laulusõnadega – mida rohkem kaasa laulad, seda rohkem hakkavad sõnad meelde jääma. Kehaga on samuti, ta teab lõpuks automaatselt, kus on rõhud ja pausid.
Kui palju on su esinemistes improvisatsiooni?
Erapidudel esinedes ei saakski ma täiskoreograafiaid esitada, kuna ükski pidu pole teisega sarnane. Mõnikord ei saa ma õieti alustadagi, kui inimesed juba püsti kargavad ja kaasa tantsivad, araablaste pidudel juhtub seda tihti. Lavaesinemised on aga suuremalt jaolt koreografeeritud, kuid jätan endale alati ka väikese improvisatsioonivõimaluse. Selles kõhutantsu olemus peitubki – reageerida kehaga muusikale ja teha seda spontaanselt.
Araabia kogukond su kodulinnas Las Vegases võttis sind kiiresti omaks?
Jaa! Mind hääletati Arab American Heritage Clubi aastaürituse tantsijaks. Samuti tuli araablastelt soovitusena see, et sain Liibanoni superstaari, laulja Elyssa kontserdile tantsijaks. Mul on mitmeid araablastest kliente, kes mind sageli oma pidudele kutsuvad. Minu poole on sageli pöördutud araabia keeles, kuna arvatakse, et olen “üks nendest”. See on uskumatu kompliment ja on pannud veel enam Araabia ja Lähis-Ida kultuuri süvenema.
Kuidas tekkis idee kirjutada oma elukogemusest raamat?
Ameeriklased ikka armastavad tutvudes küsida: “Kuidas sa Las Vegasesse sattusid?” Eks ma siis rääkisin neile oma lugu. Ja selle peale sain pea alati vastuseks, et peaksin sellest raamatu kirjutama. Kui ma 2011. aastal Eestis käies “Minu”-sarjaga esimest korda poes silmitsi seisin, käis mul mõte peast läbi, et oi, helistaks kirjastusse ja uuriks...
Kas “Minu Las Vegas” on teatud mõttes eneseabiõpik?
Ma ei tahaks raamatule mingit silti külge panna. See võib olla ka seiklusjutt, kui keegi seda nii näha tahab. Soovin, et mu lugu inspireeriks ja tekitaks tunde, et kõik on võimalik. Paljud ei julge unistusi täide viia, neid kammitsevad tobedad minevikumustrid, nagu see minugi puhul oli. Aga meil kõigil on sünnipärane õigus olla õnnelik.
Raamatut kirjutades läbis mind erinevate tunnete jada, kuid üllatusin ka ise, et ma ei ole enam kibestunud ega pahane. Olen tänu üleelatud raskustele tugevam, oskan negatiivset energia endast eemale tõrjuda. Seda tuli õppida, aga see on imeline oskus – elu saab hoopis teised värvid. Lähenen kõigele armastusega. Ümbritsen end inimestega, kellega mul on hea. Ma ei sunni end tegema asju, mida ma ei taha teha, ega võrdle end kellegagi. Annan positiivset endast välja ning saan ämbrite viisi seda vastu.
Oled pühendunud ka õpetamisele. Oli see üllatav, et sinu algajate õpetamise DVD jõudis maailma enim müüdute hulka nii kiiresti?
Jah, see tuli täieliku üllatusena. Mul polnud aimu ei internetiärist, enda turustamisest ega kuludest, mida DVD-produktsioon endaga kaasa toob. Järgisin vaid südame häält. Meenutasin, kuidas idamaade tantsukultuur mind mõjutas ja mu maailma pea peale pööras – tahtsin, et teisedki naised saaksid sama tunnet kogeda.
Amazoni poes tagavad mis iganes müügiartikli edu tavakasutajate kommentaarid, tagasiside. Sealt sain teada, et minu plaat on teistest lihtsam, kõik on aeglaselt ja põhjalikult lahti seletatud. Sain kirju igast maailma nurgast, mind tänati selle hästi lihtsa õpetuse eest. See oli ka mu eesmärk: puust ja punaseks ette teha, et sobiks ka neile, kel puudub koordinatsioon ja tantsukogemus.
Kuidas kõhutants eestlannadele sobib? Oled õpetanud Põhja- ja Lõuna-Ameerikas, Venemaal, mujal Euroopas ja Aasias.
Professionaalsel tasemel Eesti tantsijad on ühel pulgal maailma parimaist parimatega. Hobitasemel Eesti tantsijaid seob nagu ikka vana armas eestlaslik joon: tagasihoidlikkus, põhjamaalik stoilisus. Kuid see pole mitte pahe, vaid pigem voorus – las ollagi nii. Kõhutantsus pole reegleid. On nii tore, et see liikumisviis on Eesti naiste seas populaarne!
Kellele sobib kõhutants?
Trenni tulevad need, kes on kuulnud imelist idamaist muusikat ja selle lummusesse jäänud, või need, kes on võlutud ilusatest kostüümidest… Kõhutantsus pole oluline vanus, kehatüüp, kaal, rahvus, rass. See sobib nii tagasihoidlikele kui temperamentsetele. See tantsuvorm tekitab õnnetunde ja peaaegu et kehavälise kogemuse. Edasi jääb inimene sellest sõltuvusse.
Nii et tunnistad, et sul on füüsiline sõltuvus?
Muidugi. Liikumine paneb keha tootma endorfiine, see tähendab rõõmuhormoone. Mõnus meeliülendav tunne ongi see, mida organism rohkem ja rohkem nõudma hakkab, ja seega tekib inimeses sõltuvus. Pärast tantsimist on tunne, nagu oskaksin lennata... Kui Lible ütles, et ega muidu ei jooks, kui purju ei teeks, siis mina ütlen, et ega ma muidu ei tantsiks, kui see lendama ei paneks. Endorfiin koos adrenaliiniga, mis enne esinemist vereringesse lisandub, annab täieliku “pilvesoleku” laksu. Sel ajal pole valusid, muresid ja maailm on suur roosa suhkruvatt. Olen tantsinud ka nii, et verd lahmib lõhkilöödud varbast, ja ma ise ei märganud seda, enne kui publik mind katkestas.
Rasedus ja kõhutants – olen kuulnud arvamust, et sellist kombinatsiooni ei soovitata, samas andsid sina välja ingliskeelse rasedate kõhutantsu DVD ja taas edukalt.
Raseduse ajal on ju soovitatav väikese pingega liikumine, nagu kõndimine, ujumine, jooga. Kõhutants on ideaalne ses kategoorias – liigutused on maalähedased ning väga tõhusad puusade liikuvuse tagamiseks. Kõhutants ongi välja kasvanud sünnitusrituaalidest, seega on sel sügav filosoofiline ja kultuuriline taust.
Samas tuleb raseduse ajal mõningaid kõhutantsuharjutusi vältida: ei tohi üles-alla hüpata, tvistida ega liiga intensiivselt väristada. Rasedate kõhutantsu treener peaks olema kindlasti selles vallas koolitatud. Oma plaadi jaoks tegin suure uurimistöö sünnituse ja kõhutantsu seostest ja selle kasulikkusest. Kõike, mida õpetan, proovisin ka ise omal nahal. Mul oli imeline sünnitus, tantsisin oma beebi siia ilma oma Las Vegase kodus.
Miks otsustasid kodussünnituse-tantsusünnituse kasuks?
Ma soovitan kõigil kuulata oma sisehäält. Kui naine on terve ja oma kehaga sina peal, peaks kodus sünnitamine olema esmavalik. Naised on seda tuhandeid aastaid enne meid teinud. Minult küsitakse pidevalt: “Kas sa ei kartnud kodus sünnitada?” Vastan alati, et kartsin just haiglas sünnitada! Haiglas on võõrad lõhnad ja inimesed, torud, voolikud, süstlad, bakterid, infektsioonid. Miks peaks ma end vabatahtlikult viima sellisesse keskkonda oma elu kõige erilisemal hetkel? Soovitan kodussünnitust soojalt, aga selliste asjade puhul peab olema äratundmine.
Kas oled tundnud ka kadedust n-ö professionaalsete tantsijate poolt?
Kuna kõhutantsu ühiskond koosneb suuremalt jaolt naistest, siis on selge, et nii östrogeenirikkas seltskonnas on ka intriigid ja kadedus. Olen end täiesti vabaks lasknud ega lasku tantsijate omavahelistesse sõdadesse. Minu jaoks kaotab kõhutants oma olemuse, kui me selle pärast võistleme või tülitseme. See kunst on kõigi jaoks ja meil on kõigil võrdsed õigused seda väljendada.
Su elu oluline osa on ka toortoit. Anna mõni nipp, kuidas eesti naine võiks toortoitu pere toidulaual kombineerida?
On ilmunud võrratuid eestikeelseid raamatuid toortoidust, internetist rääkimata. Alustage aeglaselt! Eesmärk ei pea ju olema 100% toortoitlaseks hakata, vaid loobuda surnud, see tähendab töödeldud toidust, ja asendada see elusaga.
Esmalt võiks laua pealt ära panna kommid, küpsised ja muu sellise jampsi. Täitke vaagnad puuviljadega, küll näete, kuidas kuhilad vähenema hakkavad. Kui lapsed keelduvad värskest, proovige luua puu- ja juurviljadest taldrikule pilte ja muinasjutte. Minu laps lausa küsib neid: “Mis pildi sa täna mulle teed, emme?”
Meie ei ole sugugi täistoortoitlased, kuid värske ja elus toit moodustab kolmveerandi me igapäevasöögist. Iga päev joome värsket juurviljamahla: mahlapressi lähevad porgand, õun, peet, sidrun, lehtkapsas, küüslauk... Kindlasti ei söö me piimatooteid, veise- ega sealiha, rafineeritud suhkruga ega töödeldud toitu. Keedetud toitudest armastame Aasia kööki, ube ja läätsesid ning vahel harva sööme kala ja kana. Tänu sellisele muutusele on mu tervis parem kui 20 aastat tagasi ja minu abikaasa pääses napilt teist tüüpi diabeedist. Me ei põe enam isegi nohu.
