Pranashree inimese dharmast
Igal inimesel oma tee. Sellest räägivad paljud vaimsed õpetused. Hindudel on selle kohta mõiste dharma, mis tähendab jumalikku, kõrgeimat seadmust, mille järgi elada.
Oma dharma leidmine ja selle järgi elamine kuulub inimese kõige tähtsamate elueesmärkide hulka – nii räägivad hinduistlikud õpetused. Kui inimene järgib oma dharmat, valgustab see kogu tema elu, tuues kaasa õnne, harmoonia ja rahulolu. Rahulolematus tuleneb vaid sellest, kui inimene oma dharmat ei järgi.
Dharma ei ole kogu elu ühesugune, vaid muutub vastavalt vanusele ja sellest tulenevatele kohustustele.
Igaüks soovib jõuda oma sisemise, kõrgema minani. Seda soovivad ka need, kes seda endale ei teadvusta. Igal inimesel on mõni eriline oskus, mida kasutades tunneb ta erilist harmooniat ja rõõmu, et kõik muu ununeb ja ta kandub ajatu teadvuse seisundisse. Dharma ongi püüd jõuda eriliste annete kaudu oma kõrgema minani, kasutades neid andeid teiste olendite hüvanguks.
Teisisõnu on dharma meie enda sisemise jõu teadvustamine ja oma salajaste mustrite järgimine. See on jõud, mis purustab piire. See võib avalduda millena iganes. Võib tunduda, et dharma tuleb välisest maailmast, aga see ei ole nii – see jõud tuleb alati meie seest, see on meie tõeline mina ning tal on alati üks eesmärk: koguda oma ekslevad tahud üheks tervikuks.
Kui me ei ole selle jõuga sünkroonis, mis tähendab, et hirmu, viha ja süütunnetega piiratud teadvus püüab meie avanemisele vastu seista, kogeme kannatusi.
Me oleme mitmedimensioonilised olendid. See tähendab, et võime oma teadvust tajuda erinevate võnkesagedustega osadena. Sellel olendil, keda tavateadvus on harjunud endaks pidama, on tihti vähe ühist sellega, kes me tõeliselt oleme.
Üks india guru on öelnud, et pettekujutlusest vabanemine on mulli purunemine: ühtäkki avastad end olevat ookean. Teadvuse avardudes liigume pidevalt tasandilt tasandile.
(Katkendid Helo Talva artiklist, ajakiri “Tervendaja”, sept, 2010)
Oma dharma leidmine ja selle järgi elamine kuulub inimese kõige tähtsamate elueesmärkide hulka – nii räägivad hinduistlikud õpetused. Kui inimene järgib oma dharmat, valgustab see kogu tema elu, tuues kaasa õnne, harmoonia ja rahulolu. Rahulolematus tuleneb vaid sellest, kui inimene oma dharmat ei järgi.
Dharma ei ole kogu elu ühesugune, vaid muutub vastavalt vanusele ja sellest tulenevatele kohustustele.
Igaüks soovib jõuda oma sisemise, kõrgema minani. Seda soovivad ka need, kes seda endale ei teadvusta. Igal inimesel on mõni eriline oskus, mida kasutades tunneb ta erilist harmooniat ja rõõmu, et kõik muu ununeb ja ta kandub ajatu teadvuse seisundisse. Dharma ongi püüd jõuda eriliste annete kaudu oma kõrgema minani, kasutades neid andeid teiste olendite hüvanguks.
Teisisõnu on dharma meie enda sisemise jõu teadvustamine ja oma salajaste mustrite järgimine. See on jõud, mis purustab piire. See võib avalduda millena iganes. Võib tunduda, et dharma tuleb välisest maailmast, aga see ei ole nii – see jõud tuleb alati meie seest, see on meie tõeline mina ning tal on alati üks eesmärk: koguda oma ekslevad tahud üheks tervikuks.
Kui me ei ole selle jõuga sünkroonis, mis tähendab, et hirmu, viha ja süütunnetega piiratud teadvus püüab meie avanemisele vastu seista, kogeme kannatusi.
Me oleme mitmedimensioonilised olendid. See tähendab, et võime oma teadvust tajuda erinevate võnkesagedustega osadena. Sellel olendil, keda tavateadvus on harjunud endaks pidama, on tihti vähe ühist sellega, kes me tõeliselt oleme.
Üks india guru on öelnud, et pettekujutlusest vabanemine on mulli purunemine: ühtäkki avastad end olevat ookean. Teadvuse avardudes liigume pidevalt tasandilt tasandile.
(Katkendid Helo Talva artiklist, ajakiri “Tervendaja”, sept, 2010)