Väemees Ralf puhastus Piusa koobastes
Karate-meister ja tervendaja Ralf Neemlaid mediteeris hiljaaegu ihuüksi neli ööd Piusa koobastes kottpimeduses ja haudvaikuses.
“Milleks küll?” võib tavainimene mõistmatult hüüda. “Eesmärgiks on saada kontakti absoluutse armastuse, kõiksuse või Jumalaga, nimetage seda, kuidas soovite,” selgitab Ralf. Sellist seisundit võib nimetada valgustatuseks või õndsuseks – inimene puhastub ja vabaneb kõikidest emotsioonidest-tunnetest, seeläbi muutub ka maailm paremaks paigaks. Selle saavutamiseks ongi vaja täielikku vaikust.
“Alguses oli hinges põnevus ja ootusärevus. Pugesin magamiskotti, tegin taotluse puhastuda ja asusin mediteerima,” kõneleb teadjamees. Mingil hetkel aga tundis ta, kuidas pimedus hakkas suruma ja rõhuma, justkui vajus talle peale.
Aja kulg on pimeduses mediteerides hoopis teistsugune, veniv. “Arvasin, et olen veetnud seal terve ööpäeva, tegelikult oli möödunud vaid kolm tundi. Tegelikult ei olegi aega olemas, on vaid sündmused, mida tõmbame endale ligi. Kui pole sündmusi, siis aeg ei liigu,” teab väemees.
Ta tunnistab, et ka tema jaoks oli mitu ööd-päeva ühtejutti pimedas ja niiskes koopavaikuses lamada tõeliselt kurnav.”Mõtlesin voodihaigetele ja pimedatele, saatsin neile kaastunnet ja armastust,” ütleb ta.
Pärast ööpäevast mediteerimist väljus mees koopast vaid paariks viivuks. “Maa oli kattunud paksu lumevaibaga – see oli imeilus! Väga raske oli minna pimedusse tagasi, aga tundsin, et pean!” tunnistab ta.
Ralf kirjeldab, kuidas ühel hetkel hakkas alateadvusest kerkima võimas tunnetevoog – kurbus, hirm, viha – see oli justkui laviin! Tervendaja sõnul sarnanes kogetu surma-eelse kogemusega, mil silme eest jooksevad läbib tuhanded pildid elatud elust... “Näiteks nägin lapsepõlvekodu ja hetke, mil mind pisikese põnnina ehmatas südamepõhjani juustesse takerdunud mesilane. Hirm ei ole ju midagi muud kui meie hinnang teatud olukorrale,” selgitab ta.
Alateadvusest kerkisid väga painavad emotsioonid, kohati tundis mees enda sõnul nii piinlikkust kui sügavat häbi, isegi õudu. Keha vappus justkui krampides. Ralfile tundus, et ta on olnud terve igaviku painava surve all ja kogu elu on teda miski rõhunud. “Korraga tajusin iga keharakuga, et kõik minuga sündinu on minu enda poolt ellu kutsutud. See on olnud minu enda loodud põrgu!”
Koos mõistmisega saabus rahu, kõik piinav haihtus. See oli imeline kergus, keha justkui hõljus. “See vist ongi valgustatus,” ütles Ralf iseendale.
Müstiline oli seegi, et korraga ei olnud enam kottpime, vaid koopaseinad ja -lagi helendasid sinakaslillalt, teadjamees nägi nahkiiri ja ämblikke ning putukate ümber vikerkaarevärve. Kui enne pimedus muserdas, siis nüüd see justkui embas teda.
Ralf ütleb, et teda täitsid imeline reipus ja energia, valgus ja elurõõm. “Pärast läbielatut Obinitsa suunas sammudes naeratasin endamisi ning nautisin teed ja tuisku, Piusa jõge ja kitsekarja luhal. Saatsin neile kõigile armastust ja valgust, sest seda oli ja on minus lõpmatu hulk,” räägib ta.
Miks soovib Ralf nii müstilist, kuid samas isiklikku kogemust jagada? “Sest kõik inimesed piinavad ennast hirmude ja teiste negatiivsete emotsioonidega, millest vabanedes võibki tajuda õndsust,” vastab ta. Ralf ei arva, et selleks peab sama ekstreemse kogemuse läbi tegema (see nõuab ettevalmistust), kuid negatiivsust saab hakata endast järk-järgult vabastama igaüks.
“Just nüüd, aasta lõpus peame hirmudest lahti laskma, sest kui midagi kardame, võibki see juhtuda. Planeet on jõudnud sagedustesse, kus inimene võib oma mõtetega sündmusi mõjutada,” kõneleb teadja. Sest tegelikult ei ole ju karta midagi – ees ootab vaid areng!
Ka kõikvõimalikke hirmutavaid ennustusi ei maksa võtta tõe pähe. Ralfi sõnul on Maa peal väga palju oraakleid, kes suhtlevad kõiksuse erinevatel tasanditel. Tulenevalt neis peituvatest hirmudest võivad oraaklid ligi tõmmata hävinguga seotud teateid. Need sõnumid võivad olla peegeldus ammu toimunud katastroofidest või süütunnetest. Kui me ise seda infot oma mõtetega ei toida, pole neil jõudu realiseeruda.
“Meie planeedi sagedused muutuvad ja vaimses mõttes liigume paradiisi suunas,” teab Ralf. “Aga see ei tähenda, et me ei pea endaga enam tööd tegema. Mõni kasutab ju ka arvutite ajastul vana trükimasinat,” ütleb ta. Kõhkuste-kahkluste ja ebakindluse korral tasub Ralfi soovitusel lõõgastuda, võtta ühendust oma kõrgema minaga ning küsida teadmist ja kaitset.
Kristel Rõss, Naisteleht
“Milleks küll?” võib tavainimene mõistmatult hüüda. “Eesmärgiks on saada kontakti absoluutse armastuse, kõiksuse või Jumalaga, nimetage seda, kuidas soovite,” selgitab Ralf. Sellist seisundit võib nimetada valgustatuseks või õndsuseks – inimene puhastub ja vabaneb kõikidest emotsioonidest-tunnetest, seeläbi muutub ka maailm paremaks paigaks. Selle saavutamiseks ongi vaja täielikku vaikust.
“Alguses oli hinges põnevus ja ootusärevus. Pugesin magamiskotti, tegin taotluse puhastuda ja asusin mediteerima,” kõneleb teadjamees. Mingil hetkel aga tundis ta, kuidas pimedus hakkas suruma ja rõhuma, justkui vajus talle peale.
Aja kulg on pimeduses mediteerides hoopis teistsugune, veniv. “Arvasin, et olen veetnud seal terve ööpäeva, tegelikult oli möödunud vaid kolm tundi. Tegelikult ei olegi aega olemas, on vaid sündmused, mida tõmbame endale ligi. Kui pole sündmusi, siis aeg ei liigu,” teab väemees.
Ta tunnistab, et ka tema jaoks oli mitu ööd-päeva ühtejutti pimedas ja niiskes koopavaikuses lamada tõeliselt kurnav.”Mõtlesin voodihaigetele ja pimedatele, saatsin neile kaastunnet ja armastust,” ütleb ta.
Pärast ööpäevast mediteerimist väljus mees koopast vaid paariks viivuks. “Maa oli kattunud paksu lumevaibaga – see oli imeilus! Väga raske oli minna pimedusse tagasi, aga tundsin, et pean!” tunnistab ta.
Ralf kirjeldab, kuidas ühel hetkel hakkas alateadvusest kerkima võimas tunnetevoog – kurbus, hirm, viha – see oli justkui laviin! Tervendaja sõnul sarnanes kogetu surma-eelse kogemusega, mil silme eest jooksevad läbib tuhanded pildid elatud elust... “Näiteks nägin lapsepõlvekodu ja hetke, mil mind pisikese põnnina ehmatas südamepõhjani juustesse takerdunud mesilane. Hirm ei ole ju midagi muud kui meie hinnang teatud olukorrale,” selgitab ta.
Alateadvusest kerkisid väga painavad emotsioonid, kohati tundis mees enda sõnul nii piinlikkust kui sügavat häbi, isegi õudu. Keha vappus justkui krampides. Ralfile tundus, et ta on olnud terve igaviku painava surve all ja kogu elu on teda miski rõhunud. “Korraga tajusin iga keharakuga, et kõik minuga sündinu on minu enda poolt ellu kutsutud. See on olnud minu enda loodud põrgu!”
Koos mõistmisega saabus rahu, kõik piinav haihtus. See oli imeline kergus, keha justkui hõljus. “See vist ongi valgustatus,” ütles Ralf iseendale.
Müstiline oli seegi, et korraga ei olnud enam kottpime, vaid koopaseinad ja -lagi helendasid sinakaslillalt, teadjamees nägi nahkiiri ja ämblikke ning putukate ümber vikerkaarevärve. Kui enne pimedus muserdas, siis nüüd see justkui embas teda.
Ralf ütleb, et teda täitsid imeline reipus ja energia, valgus ja elurõõm. “Pärast läbielatut Obinitsa suunas sammudes naeratasin endamisi ning nautisin teed ja tuisku, Piusa jõge ja kitsekarja luhal. Saatsin neile kõigile armastust ja valgust, sest seda oli ja on minus lõpmatu hulk,” räägib ta.
Miks soovib Ralf nii müstilist, kuid samas isiklikku kogemust jagada? “Sest kõik inimesed piinavad ennast hirmude ja teiste negatiivsete emotsioonidega, millest vabanedes võibki tajuda õndsust,” vastab ta. Ralf ei arva, et selleks peab sama ekstreemse kogemuse läbi tegema (see nõuab ettevalmistust), kuid negatiivsust saab hakata endast järk-järgult vabastama igaüks.
“Just nüüd, aasta lõpus peame hirmudest lahti laskma, sest kui midagi kardame, võibki see juhtuda. Planeet on jõudnud sagedustesse, kus inimene võib oma mõtetega sündmusi mõjutada,” kõneleb teadja. Sest tegelikult ei ole ju karta midagi – ees ootab vaid areng!
Ka kõikvõimalikke hirmutavaid ennustusi ei maksa võtta tõe pähe. Ralfi sõnul on Maa peal väga palju oraakleid, kes suhtlevad kõiksuse erinevatel tasanditel. Tulenevalt neis peituvatest hirmudest võivad oraaklid ligi tõmmata hävinguga seotud teateid. Need sõnumid võivad olla peegeldus ammu toimunud katastroofidest või süütunnetest. Kui me ise seda infot oma mõtetega ei toida, pole neil jõudu realiseeruda.
“Meie planeedi sagedused muutuvad ja vaimses mõttes liigume paradiisi suunas,” teab Ralf. “Aga see ei tähenda, et me ei pea endaga enam tööd tegema. Mõni kasutab ju ka arvutite ajastul vana trükimasinat,” ütleb ta. Kõhkuste-kahkluste ja ebakindluse korral tasub Ralfi soovitusel lõõgastuda, võtta ühendust oma kõrgema minaga ning küsida teadmist ja kaitset.
Kristel Rõss, Naisteleht
