NLP koolitaja Viive Einfeldt: minu tee
Ehk on teil huvitav lugeda mõnest õppetunnist minu elus? Või ristteest, kus tuleb valida nagu muinasjutus - kui vasakule, siis juhtub see..., kui keskele, siis juhtub see ..., kui paremale, siis juhtub see... Kes on näinud filmi ”Liblikaefekt”, see mõistab, mida silmas pean, kuidas iga väikseimgi valik loob tagajärje, lainetuse nagu lutsukivi...
KUNAGI HILJEM MÕISTSIN ...
Olen olnud tähelepanelik ja asjade üle mõelnud küllalt varasest noorusest. Kui mingi sündmus või olukord on tundunud oluline, aga ma pole selle tähendusest aru saanud, olen selle lihtsalt mällu tallele pannud – tuleviku tarbeks. Ja nii on mul meeles väga palju sündmusi või seiku või ütlemisi, mida mõtestan kunagi hiljem.
Minu elu teeristil on valgusfooriks olnud kunagine ajalooõpetaja, õppealajuhataja Penu. Ta küsis, kas ma ei tahaks pärast 8. klassi minna õppima Tartu 7. Keskkoli ajalooklassi. Olin 15-aastane ja Tartu jäi mu kodust 250 km kaugusele. Võtsin väljakutse vastu. Hiljem mõistsin, kui väärtuslik oli see julgus, luues aluse kõigele järgnevale.
Keskkooli lõpus tegin äkilise otsuse minna õppima psühholoogiat, kuigi olin huvitunud majandusest või juurast. See oli taas risttee – kaasüüriline oli 3 aastat proovinud psühholoogiasse sisse saada ja see polnud õnnestunud. Tekkis vastupandamatu huvi teada saada, mis eriala see küll on... Psühholoogiast ei teadnud ma siis midagi. Sain sisse ja sellega oli oluline elusuund paigas.
ME VALIME KÜLLALT VARAKULT, MIDA ELUS TÄHTSAKS PIDADA
Oma elukallimat teadsin juba siis, kui polnud teda veel näinud – mõni kuu enne tutvumist olin temast kuulnud ja millegipärast tekkis noormehe vastu suur huvi. Kui kohtusime, oli minu jaoks kohe selge, et tema ongi ÕIGE (abikaasa väidab, et tema ei tea öelda, kas ta võis sama tunda, et kas see on üldse võimalik? Mehed ...). Sel korral oli valgusfooriks ühika toakaaslane, kes semmis minu tulevase abikaasa toakaaslasega... Juba 15-aastaselt teadsin (tänu akadeemik Gustav Naanile, kellega mul olid sisemised erimeelsused), et elus on kõige tähtsam armastus (teismelise naiiv-romantilises maailmapildis). Ja huvitaval kombel oli armastus laiemas mõttes ka edaspidi mu valikute alus. Ma lihtsalt kuulasin sisetunnet, südamehäält... Ja ega see teistele küll alati loogiline ega tark ei tundunud... Oli erimeelsusi, konflikte, tülisid, arusaamatusi, mida ma oma tulisuse ja põikpäisusega sugugi ei leevendanud.
Kui sattusin olukorda, mis mulle ei meeldinud ja tekitas kannatusi, näiteks oli töö vastumeelne või polnud elukoht hinge järgi vms, siis ma ei leppinud sellega, ei oodanud, et keegi mu elu heaks teeks, vaid võtsin ise midagi ette: lahkusin töölt, vahetasin elukohta vm. Mu kallim usaldas minu kõhutunnet ja toetas minu julgust asju muuta.
Võin enesekriitiliselt öelda, et ma polnud teistele kõige mugavam inimene, sest tegelesingi eelkõige iseendaga. Ühel hetkel olin ise kellelegi valgusfooriks tema elu ristteel ... Olen leidnud end ”miilitsa kombel liiklust korraldades” viipamas päris mitmel korral.
Kõige “priskemalt” õppisin end tundma elu kriisihetkedel, neid on minu elus olnud kolm. Väärtuslikke õppetunde (loe: probleeme ja ebameeldivusi) ning mõtlemapanevaid seiku on olnud aga enam kui piisavalt, et neid oma lastega jagada ja koolitustel näidetena kasutada.
ELUÜLESANNE!?
Elu valikud ja õppetunnid valmistasid mind ette tegevuseks, millega olen nüüd seotud ligi 16 aastat – see on koolitamine. Tõeline areng algaski, kui hakkasin õpetama teisi – pole paremat ja intensiivsemat õppimisviisi kui õpetamine.
Mõistan nüüd ka, miks mulle meeldis lapsepõlves jutustada jutte ja muinasjutte, loetuid ja väljamõelduid, see oli ettevalmistus oma eluülesandeks – tööks teiste inimestega, koolitamiseks. Mis see psühholoogia õppiminegi muud oli ...
Olen märganud, et kui vahel mõtlen mõne koolitusega seoses, et mul pole näiteid, korraldab elu kiiresti võimaluse sobiva näite hankimiseks (miski juhtub mu endaga, kas naljakas, ebameeldiv, õpetlik või ebamugav – kuidas vaja). Amet nõuab oskust tähele panna ja mõista olukordade sügavamat tähendust. Nii ongi elu alati huvitav - siis, kui toimub midagi või siis, kui justkui ei toimu... Kui ei toimu väljas, toimub sees. Nii on.
VAJALIK KAPITAL ELUKS
Lugesin tarka ajakirja Director, mis arendab äriinimesi. Ühes artiklis kasutati kenasid mõisteid, nagu intellektuaalne kapital (teadmised, oskused, kogemused, kompetentsus) ja sotsiaalne kapital (suhted teiste inimestega). Mõtlesin nende nn kapitalide üle, tegin loova liitmistehte ja sain aru, et olen rikas.
Elan oma väärtustele vastavat elu – paarielu. Nekrassovi ARMASTUSE HIERARHIA on mulle erakordselt vastuvõetav. Praegusel eluperioodil ma naudin vabadust ja väheseid kohustusi, sest ka kolmas – noorim - poeg läks sügisel õppima ja meil kaasaga on taas elu kahele nagu nooruses. :-) Mõnevõrra ja pisut konsulteerin või nõustan. Ja reikit kasutan põhiliselt oma lähedaste ringis või kiirabina koolitusel.
LÕPETUSE ASEMEL
Materiaalses maailmas ei tohiks igapäevases sebimises ära unustada, et kõige olulisem on inimene (mina ja kõik teised, teised ja mina) ja seda kinnitab armastus, armastus kõigi ja kõige suhtes, valikute tegemine armastuse alusel - nii otsuste motiiviks, probleemide lahendamise aluseks kui ka mõtete, sõnade ja tegude aluseks olgu armastus. Ja siis ongi nn kapitali küllaga. Kas see just viie rikkama riigi hulka viib, on iseasi. Kui seda soovida.
Eesti vanasõna ütleb, et kes ei pea piskust, ei pea ka paljust. On põhjust ja vajadust olla TÄNULIK!
Viive Einfeldt
KUNAGI HILJEM MÕISTSIN ...
Olen olnud tähelepanelik ja asjade üle mõelnud küllalt varasest noorusest. Kui mingi sündmus või olukord on tundunud oluline, aga ma pole selle tähendusest aru saanud, olen selle lihtsalt mällu tallele pannud – tuleviku tarbeks. Ja nii on mul meeles väga palju sündmusi või seiku või ütlemisi, mida mõtestan kunagi hiljem.
Minu elu teeristil on valgusfooriks olnud kunagine ajalooõpetaja, õppealajuhataja Penu. Ta küsis, kas ma ei tahaks pärast 8. klassi minna õppima Tartu 7. Keskkoli ajalooklassi. Olin 15-aastane ja Tartu jäi mu kodust 250 km kaugusele. Võtsin väljakutse vastu. Hiljem mõistsin, kui väärtuslik oli see julgus, luues aluse kõigele järgnevale.
Keskkooli lõpus tegin äkilise otsuse minna õppima psühholoogiat, kuigi olin huvitunud majandusest või juurast. See oli taas risttee – kaasüüriline oli 3 aastat proovinud psühholoogiasse sisse saada ja see polnud õnnestunud. Tekkis vastupandamatu huvi teada saada, mis eriala see küll on... Psühholoogiast ei teadnud ma siis midagi. Sain sisse ja sellega oli oluline elusuund paigas.
ME VALIME KÜLLALT VARAKULT, MIDA ELUS TÄHTSAKS PIDADA
Oma elukallimat teadsin juba siis, kui polnud teda veel näinud – mõni kuu enne tutvumist olin temast kuulnud ja millegipärast tekkis noormehe vastu suur huvi. Kui kohtusime, oli minu jaoks kohe selge, et tema ongi ÕIGE (abikaasa väidab, et tema ei tea öelda, kas ta võis sama tunda, et kas see on üldse võimalik? Mehed ...). Sel korral oli valgusfooriks ühika toakaaslane, kes semmis minu tulevase abikaasa toakaaslasega... Juba 15-aastaselt teadsin (tänu akadeemik Gustav Naanile, kellega mul olid sisemised erimeelsused), et elus on kõige tähtsam armastus (teismelise naiiv-romantilises maailmapildis). Ja huvitaval kombel oli armastus laiemas mõttes ka edaspidi mu valikute alus. Ma lihtsalt kuulasin sisetunnet, südamehäält... Ja ega see teistele küll alati loogiline ega tark ei tundunud... Oli erimeelsusi, konflikte, tülisid, arusaamatusi, mida ma oma tulisuse ja põikpäisusega sugugi ei leevendanud.
Kui sattusin olukorda, mis mulle ei meeldinud ja tekitas kannatusi, näiteks oli töö vastumeelne või polnud elukoht hinge järgi vms, siis ma ei leppinud sellega, ei oodanud, et keegi mu elu heaks teeks, vaid võtsin ise midagi ette: lahkusin töölt, vahetasin elukohta vm. Mu kallim usaldas minu kõhutunnet ja toetas minu julgust asju muuta.
Võin enesekriitiliselt öelda, et ma polnud teistele kõige mugavam inimene, sest tegelesingi eelkõige iseendaga. Ühel hetkel olin ise kellelegi valgusfooriks tema elu ristteel ... Olen leidnud end ”miilitsa kombel liiklust korraldades” viipamas päris mitmel korral.
Kõige “priskemalt” õppisin end tundma elu kriisihetkedel, neid on minu elus olnud kolm. Väärtuslikke õppetunde (loe: probleeme ja ebameeldivusi) ning mõtlemapanevaid seiku on olnud aga enam kui piisavalt, et neid oma lastega jagada ja koolitustel näidetena kasutada.
ELUÜLESANNE!?
Elu valikud ja õppetunnid valmistasid mind ette tegevuseks, millega olen nüüd seotud ligi 16 aastat – see on koolitamine. Tõeline areng algaski, kui hakkasin õpetama teisi – pole paremat ja intensiivsemat õppimisviisi kui õpetamine.
Mõistan nüüd ka, miks mulle meeldis lapsepõlves jutustada jutte ja muinasjutte, loetuid ja väljamõelduid, see oli ettevalmistus oma eluülesandeks – tööks teiste inimestega, koolitamiseks. Mis see psühholoogia õppiminegi muud oli ...
Olen märganud, et kui vahel mõtlen mõne koolitusega seoses, et mul pole näiteid, korraldab elu kiiresti võimaluse sobiva näite hankimiseks (miski juhtub mu endaga, kas naljakas, ebameeldiv, õpetlik või ebamugav – kuidas vaja). Amet nõuab oskust tähele panna ja mõista olukordade sügavamat tähendust. Nii ongi elu alati huvitav - siis, kui toimub midagi või siis, kui justkui ei toimu... Kui ei toimu väljas, toimub sees. Nii on.
VAJALIK KAPITAL ELUKS
Lugesin tarka ajakirja Director, mis arendab äriinimesi. Ühes artiklis kasutati kenasid mõisteid, nagu intellektuaalne kapital (teadmised, oskused, kogemused, kompetentsus) ja sotsiaalne kapital (suhted teiste inimestega). Mõtlesin nende nn kapitalide üle, tegin loova liitmistehte ja sain aru, et olen rikas.
Elan oma väärtustele vastavat elu – paarielu. Nekrassovi ARMASTUSE HIERARHIA on mulle erakordselt vastuvõetav. Praegusel eluperioodil ma naudin vabadust ja väheseid kohustusi, sest ka kolmas – noorim - poeg läks sügisel õppima ja meil kaasaga on taas elu kahele nagu nooruses. :-) Mõnevõrra ja pisut konsulteerin või nõustan. Ja reikit kasutan põhiliselt oma lähedaste ringis või kiirabina koolitusel.
LÕPETUSE ASEMEL
Materiaalses maailmas ei tohiks igapäevases sebimises ära unustada, et kõige olulisem on inimene (mina ja kõik teised, teised ja mina) ja seda kinnitab armastus, armastus kõigi ja kõige suhtes, valikute tegemine armastuse alusel - nii otsuste motiiviks, probleemide lahendamise aluseks kui ka mõtete, sõnade ja tegude aluseks olgu armastus. Ja siis ongi nn kapitali küllaga. Kas see just viie rikkama riigi hulka viib, on iseasi. Kui seda soovida.
Eesti vanasõna ütleb, et kes ei pea piskust, ei pea ka paljust. On põhjust ja vajadust olla TÄNULIK!
Viive Einfeldt
