3 küsimust Aime Viirale
Kes te olete?
Ameti poolest tervisenõustaja, sensitiivse kallakuga. :-)
Olen 66-aastane, elan Haapsalus, mul on mul on kaks täiskasvanud tütart ja poeg ning neli lapselast: kolm poissi ja üks tüdruk.
Raamatutarkusele lisaks on mul hulk elukogemust. Olen töötanud lasteaednikuna, raamatupidajana ja haljastajana. Raamatupidajana olid mul kõpskingad jalas ning küüned lakitud. Unistasin kohast, kus oleks vähe tööd ja palju palka, haljastajana sain palju tööd ja vähe palka ning kõpskingad tuli heita nurka. Pärast koondamist kutsus mind enda juurde tööle dr Luule Viilma.Olen õppinud reikit, atroloogiat, jalatalla tsooniteraapat ja aroomiteraapiat ning Tallinna Pedagoogikaülikoolis tervisenõustajaks.
Kuidas abivajajad teid leiavad?
Kui õpilane on valmis, ilmub ka õpetaja. Mina ennast ei reklaami, abivajajad leiavad mind ise. Ka aidata saab iseennast eelkõige ise. Keegi teine võib ju meie eest toidu valmistada, aga sööma peame ikka ise. Ja siis võibki juhtuda, toidu mekk ei meeldigi.
Enne nõustamisele tulekut peaks olema inimene lugenud vähemalt kaht Luule Viilma raamatut. On ju ka palju neid, kellele tema õpetus ei sobi.
Kõige rohkem pöördutakse minu poole hingehädadega. Aga see on ju ammune tõde, et kui hing on haige, jääb haigeks ka keha. Iga tõve algpõhjus on stress, mille kuhjumise suurusest sõltub haiguse iseloom. Keha ei vaja süüdlase otsimist, vaid stresside vallapäästmist.
Mind ennast raputas väga abikaasa ootamatu surm 6 aastat tagasi. Ta oli meremees, kes tuli merelt ära ning jõudis enne lahkumist pidada puhkusepõlve vaid 9 päeva. Vajusin enesesüüdistuste koorma all looka, kuid abikaasa tuli mind unes lohutama. Nüüd oskan anda nõu, kuidas leinaga toime tulla.
Kas räägite abivajajale ka eelmistest eludest?
Keha näitab, kas mul on tarvis vaadata abivajaja eelmisi elusid. Kõik ei ole valmis seda infot vastu võtma, eriti kui inimene ei saa praeguse elugagi hakkama. Vahel on palju probleeme tekkinud pisiasjadest, mille oleme ise suureks kasvatanud.
Täna ma tean, et sõnadega ei tohi haiget teha. Kuigi öeldu on tõde, pole inimene ehk valmis seda kuulma. Alguses ütlesin kõik otse pauhti välja. Tahtsin ennast tõestada, sest ma ju NÄEN! Nüüd olen saanud targemaks.
Ameti poolest tervisenõustaja, sensitiivse kallakuga. :-)
Olen 66-aastane, elan Haapsalus, mul on mul on kaks täiskasvanud tütart ja poeg ning neli lapselast: kolm poissi ja üks tüdruk.
Raamatutarkusele lisaks on mul hulk elukogemust. Olen töötanud lasteaednikuna, raamatupidajana ja haljastajana. Raamatupidajana olid mul kõpskingad jalas ning küüned lakitud. Unistasin kohast, kus oleks vähe tööd ja palju palka, haljastajana sain palju tööd ja vähe palka ning kõpskingad tuli heita nurka. Pärast koondamist kutsus mind enda juurde tööle dr Luule Viilma.Olen õppinud reikit, atroloogiat, jalatalla tsooniteraapat ja aroomiteraapiat ning Tallinna Pedagoogikaülikoolis tervisenõustajaks.
Kuidas abivajajad teid leiavad?
Kui õpilane on valmis, ilmub ka õpetaja. Mina ennast ei reklaami, abivajajad leiavad mind ise. Ka aidata saab iseennast eelkõige ise. Keegi teine võib ju meie eest toidu valmistada, aga sööma peame ikka ise. Ja siis võibki juhtuda, toidu mekk ei meeldigi.
Enne nõustamisele tulekut peaks olema inimene lugenud vähemalt kaht Luule Viilma raamatut. On ju ka palju neid, kellele tema õpetus ei sobi.
Kõige rohkem pöördutakse minu poole hingehädadega. Aga see on ju ammune tõde, et kui hing on haige, jääb haigeks ka keha. Iga tõve algpõhjus on stress, mille kuhjumise suurusest sõltub haiguse iseloom. Keha ei vaja süüdlase otsimist, vaid stresside vallapäästmist.
Mind ennast raputas väga abikaasa ootamatu surm 6 aastat tagasi. Ta oli meremees, kes tuli merelt ära ning jõudis enne lahkumist pidada puhkusepõlve vaid 9 päeva. Vajusin enesesüüdistuste koorma all looka, kuid abikaasa tuli mind unes lohutama. Nüüd oskan anda nõu, kuidas leinaga toime tulla.
Kas räägite abivajajale ka eelmistest eludest?
Keha näitab, kas mul on tarvis vaadata abivajaja eelmisi elusid. Kõik ei ole valmis seda infot vastu võtma, eriti kui inimene ei saa praeguse elugagi hakkama. Vahel on palju probleeme tekkinud pisiasjadest, mille oleme ise suureks kasvatanud.
Täna ma tean, et sõnadega ei tohi haiget teha. Kuigi öeldu on tõde, pole inimene ehk valmis seda kuulma. Alguses ütlesin kõik otse pauhti välja. Tahtsin ennast tõestada, sest ma ju NÄEN! Nüüd olen saanud targemaks.