Kirna sensitiiv Henn Hunt näitab majakana teed sisemise rahuni
("Naisteleht", september, 2013, tekst: Kristel Rõss, fotod: Aldo Luud)
Kui külastada salapärase ravivõimega Kirna mõisa Järvamaal, astuvad uksel vastu selle kaks ainukest elanikku – sirge rühi ja sugestiivse kõneviisiga sensitiiv Henn Hunt ja pontsakas nurrumootor, endine kõuts Vuti.
Mõlemad on olnud tunnistajaks paljudele imelistele paranemistele, aga nad on ka ise selles energeetiliselt võimsas paigas terveks saanud.
Vuti lonkas Kirna mõisahoone juurde kolm aastat tagasi, jalaluu katki. Henn (61) aitas kiisut ja too otsustas, et mõis ja selle avar park sobivad elupaigaks küll. Ja nii ta jäigi peremehele seltsiks.
Hennu enda tõi Kirnasse pisut enam kui kuue aasta eest raske tõbi – viimase staadiumi vähk. Tollal tegutses mõisas ja ravitses abivajajaid hiljuti taevastele teedele suundunud sensitiiv Helle Anniko.
“Ah sa tulidki,” kostis Helle justkui muuseas Hennule, kui too esmakordselt üle mõisaläve astus. Ometi polnud nad eales kohtunud ega isegi telefonitsi suhelnud. See oli äratundmine! Tollest hetkest alates hakkas Henn käima Hellele abiks, kuni ta eaka naise palvel alaliselt paigale jäi.
“Läksin koju surema.”
Veidi aega enne Kirnasse tulekut oli haigusest räsitud Henn teinud visiidi ka arsti manu. “Ma teadsin küll, et meditsiini võimuses ei ole mind aidata, aga tahtsin teada, millal ma suren,” tunnistab ta. “Umbes kahe nädala pärast,” kostus aus vastus...
“Läksingi siis koju surema ja heitsin voodisse ... “ meenutab Henn. Ühel hetkel aga taipas mees, et veel pole hilja asuda täitma oma selle elu ülesannet. “Olin aastakümneid tõrkunud, kuigi teadsin oma missiooni aidata inimestel saada ühendust oma jumaliku olemusega ehk teisisõnu – kõrgema minaga.”
Sensitiivi sõnul on kirik meile õpetanud, et kusagil kõrgel asub suur jõud ehk Jumal, keda me peame alandlikult paluma. “See suur jõud on meis endis!” rõhutab Henn. Kui seda iseendale teadvustada, saame ühenduse paljude elude vältel omandatud kogemustega ning ligipääsu lõpmatule energiale.
Nii juhtus ka Hennu endaga – äratundmine tekitas temas eufooria, nii et kogu sisemus lõi särama. Paar tundi hiljem tõusis haigusest räsitud ja ülikõhn mees voodist. “Paari päevaga võtsin juurde 15 kilo, kuigi sõin vaid paar lusikatäit suppi. Olin avatud ja sain energia otse kõiksusest,” kõneleb ta oma ülikiirest kosumisest.
Kõrvalepõikena lisab Henn, et tal ei ole tänaseni eriline vaev oma kehakaalu tõsta või langetada mõne päevaga. “Paar aastat tagasi leidsin kappi koristades tuttuued teksapüksid, mis olid mulle pisut väikeseks jäänud. See oli laupäevane päev, aga juba esmaspäeva hommikul mahtusid püksid mulle jalga – olin viis kilo alla võtnud.”
Kirnasse suundus mees selleks, et saada oma äratundmisele kinnitust ning toetust. “Läksin parki jalutama ja tunnetasin kohe siinset võimast energiat,” ütleb ta.
Tagantjärgi leiab teadjamees, et raske haigus oli asjade loomulik kulg, tema sisemise vastuolu tulemus. “Kuigi ma teadsin oma elu ülesannet, tahtsin käia ego-teed, elada ilusat elu ning seigelda mööda ilma,” tõdeb ta.
Hennu sõnul oli tema elus palju takistusi ja isegi õnnetusi just seetõttu, et ta sammus valel teel. Viljandimaalt pärit noormees läks pärast Kaug-Idas veedetud sõjaväe-aastaid rändama, muuseas on ta ehitanud ka omaaegsel Nõukogude Liidu kuulsal raudtee rajamise objektil BAM.
Kesk-Aasias rännates kohtas Henn oma vaimset guru – vene meest, kes õpetas vaid 23-aastast eestlast viis kuud ühtejutti ning seejärel tegi ettepaneku sõita Siberisse. “Ta pani mind vanasse kaevandusse kinni, veetsin seal neli ööd-päevad täielikus üksinduses, vaikuses ja pimeduses...” meenutab mees.
Kui sellesse olukorda oleks sattunud inimene tänavalt, oleks ta võinud hulluks minna. Aga Henn ei tahtnud vaikusest enam lahkudagi, kui õpetaja järgi tuli. “Hakkasin seal nägema oma eelmisi elusid,” ütleb ta.
Guru sõnul oli see kogemus vajalik, et kiirendada noore mehe vaimset arengut. Õpetaja rõhutas ka seda, et Hennu ülesanne on vahendada universumit, lõpmatust. “See tundus mulle tol hetkel nii igav,” tunnistab mees. Ja et noor mees juhatust kuulda ei võtnud, jagas elu talle mitmeid hoope.
Kui Henn töötas langevarjurite instruktorina, oli juhus, kus tema enda langevari ei avanenud. “See õnnestus siiski päris viimasel hetkel enne maandumist. Suutsin küll päästa oma elu, kuid sain tugevasti viga, mul oli palju luumurde.” Henn teadis, miks õnnetus juhtus, kuid tema ego oli niivõrd suur, et ta ei teinud ikka õiget valikut.
BAMil töötades oli Henn nn samagoni ajaja ning sai selle eest ametlikult palka. Ühel päeval läks aga lageda taeva alla ehitatud vabrik põlema, pääsemisvõimalus oli peaaegu olematu. Ja siis hakkas korraga vihma sadama, kuigi oli täiesti kuiv periood! Vihm kustutas nii palju tuld, et Henn pääses leekides vabrikust välja. “Minu kõrgem mina sekkus, sest ma pidin ellu jääma,” teab mees.
Tema sõnul ootavad ego-teel sammuvat inimest esialgu väiksemad takistused, mis lähevad üha suuremaks kuni surmahaiguseni välja – et inimene ei jaksaks enam puhtfüüsiliselt vale teed jätkata.
“Kui sünnid järgmisse ellu, alustad sealt, kus eelmises elus pooleli jäid, jätkates oma lahendamata probleeme,” tõdeb sensitiiv. Hennu sõnul ei ole ka pärilikud ja kroonilised haigused midagi muud kui eelmistes eludes lahendamata probleemid.
Hennu sõnul on üsna tavaline see, et näeme vigu ja probleeme teiste tekitatuina. “Isegi kui keegi pani sulle jala taha, komistasid selle jala otsa sina ise – järelikult on see sinu probleem,” ütleb ta. Kõik meid ümbritsev on peegelpilt meist endist, nendib ta.
Tagantjärele on mees tänulik, et teda viimase staadiumi vähihaigena ravima ei hakatud. “Nii oleksin saanud võimaluse oma elu ülesande täitmist jälle edasi lükata,” tõdeb ta. Tollel hetkel elas mees üksi ja tal oli võimalik teiste aitamisele pühenduda. Henn on olnud korra abielus ja ka pikemas kooselus, tema 38-aastane poeg elab Soomes.
Iseenda jõu avastamine
Henn selgitab Kirna mõisa külalistele, et nad on jumalikud ja et neis on lõpmatu jõud tervenemiseks. “Minu jutt jõuab inimese alateadvusse ka siis, kui ta on skeptiline. Olen energia vahendaja, justnagu majakas. ”
Nii nagu universum, on ka inimene tervik – kui mehhanismis on mingi osa rikkis, ei tööta ka tervik laitmatult. Kirna mõis on oma suurte energiasammaste ja ravipinkidega aitab inimeses panna kõik energiakanalid tööle, tõsta vibratsioonitaset ja avardada teadvust. Tekib sisemise rahu tunne.
Henn räägib muheldes loo perest, kus ema ja tütar poolvägisi pereisa Kirna raviparki vedasid. Mees sõimas ja karjus: ma ei tule siia nõiamooride sekka! Pere veetis siin mitu tundi, mehe kisa jäi aga tasapisi üha vaiksemaks. Lahkudes ei öelnud mees mitte üht sõna. Naised plaanisid nädala-paari pärast uuesti tulla, aga ema helistas juba järgmisel hommikul: kas me homme ei või tulla? “Kuidas teil siis nii kiire hakkas, energiad alles ju toimivad,” vastas Henn. “Meie saame sellest aru, aga mees tahtis juba täna hommikul tagasi tulla!” ütles naine.
Henn mõistab väga hästi, mis mehega toimus – kui tema blokeeritud energia pääses jälle liikuma, hakkas ta ennast paremini tundma!
Ta lisab, et kõige suuremad energiate blokeerijad on kahtlus ja uskmatus. “See ei ole võimalik,” ütleb ego meile nii tihti.
Sensitiivi sõnul toimuvad praegusel ajal muutused väga kiiresti. Veel mõnekümne aasta eest võis 40-aastaselt vähki haigestunud inimene surra sellesse alles 70-80-aastaselt, sest tõbi arenes aeglaselt. Praegu võib vähki haigestunud noor inimene surra paari kuuga. Aga sama kiiresti on võimalik ka terveneda!
On palju selliseid inimesi, kes elavad oma tavapärast elu, aga kui tervis hakkab logisema, tulevad Kirna mõisa ja saavad turgutust. “Kevadel ikka helistatakse, et mul hakkab energia lõppema, milla juba tulla saab?” nendib ta muheldes.
Lopsakasse mõisaparki on laiali pillutatud üle saja ravipingi, mille kohta Henn oskab eksimatult öelda, millise organi energia (maks, kopsud, süda, soolestik jne) see käivitab. On kohad, mis aitavad lahti saada migreenist, kasvajatest, unetusest ning isegi külluse suurendamiseks leiab soodsa istumiskoha.
Kui Henn ennast ühele paljudest pinkidest istuma sätib, tunneme huvi, millist organit sealne energia mõjutab? “See on käbinäärme aktiveerimise pink. Käbinääre aitab koostööle meie ajupoolkerad, seob ratsionaalse ja intuitiivse mõtlemise üheks tervikuks. Kes kasutab üksnes loogikat, jõuab varem või hiljem omadega ummikusse,” vuristab teadjamees vastuseks.
Sensitiivi sõnul suutis Kirna oma energeetikaga vaimustada isegi Tiibeti munki, kes siin mitu päeva ühtejutti veetsid ning lahkudes ütlesid: “Oleks meil Tiibetis ka selline koht!” Hennu paljud reisid on teda ennastki viinud nii Tiibetisse, Nepaali kui ka Indiasse.
Henn mainib hämarduvas mõisapargis jalutades, et kunagi asuski sellel energeetiliselt võimsal kohal mungaklooster. Rahvasuu sõnul liigub Kirmas veel tänagi ringi kummitusmunki. Kas mõisa ainsal elanikul vahel õhtuti kõhe pole?
“Miks peaks mul kõhe olema? Meie ümber on palju vaimolendeid erinevatelt energeetilistelt tasanditelt, osasid ma näen, osasid tunnetan. Väga paljud neist on mulle abiks,” selgitab ta ja lisab, et on ka ise ju vaimolend, kes on antud hetkel füüsilises kehas.
“Kui sa kummitusmunkadest räägid, tood sa nad ise oma mõttega kohale,” ütleb Henn pärast väikest mõttepausi. Näiteks kui mõelda oma surnud lähedastele, on nad hetkega meie juures. Kõhedust tunneme siis, kui energiaväljas tekib muutus – hirmu loome me ise.
Korraks tundub, et hämarduvas mõisapargis krabistaks justkui keegi põõsas, mine tea, kas see on pildistamise eest pagenud mõisakiisu või hoopis kummitusmunk?
Mõlemad on olnud tunnistajaks paljudele imelistele paranemistele, aga nad on ka ise selles energeetiliselt võimsas paigas terveks saanud.
Vuti lonkas Kirna mõisahoone juurde kolm aastat tagasi, jalaluu katki. Henn (61) aitas kiisut ja too otsustas, et mõis ja selle avar park sobivad elupaigaks küll. Ja nii ta jäigi peremehele seltsiks.
Hennu enda tõi Kirnasse pisut enam kui kuue aasta eest raske tõbi – viimase staadiumi vähk. Tollal tegutses mõisas ja ravitses abivajajaid hiljuti taevastele teedele suundunud sensitiiv Helle Anniko.
“Ah sa tulidki,” kostis Helle justkui muuseas Hennule, kui too esmakordselt üle mõisaläve astus. Ometi polnud nad eales kohtunud ega isegi telefonitsi suhelnud. See oli äratundmine! Tollest hetkest alates hakkas Henn käima Hellele abiks, kuni ta eaka naise palvel alaliselt paigale jäi.
“Läksin koju surema.”
Veidi aega enne Kirnasse tulekut oli haigusest räsitud Henn teinud visiidi ka arsti manu. “Ma teadsin küll, et meditsiini võimuses ei ole mind aidata, aga tahtsin teada, millal ma suren,” tunnistab ta. “Umbes kahe nädala pärast,” kostus aus vastus...
“Läksingi siis koju surema ja heitsin voodisse ... “ meenutab Henn. Ühel hetkel aga taipas mees, et veel pole hilja asuda täitma oma selle elu ülesannet. “Olin aastakümneid tõrkunud, kuigi teadsin oma missiooni aidata inimestel saada ühendust oma jumaliku olemusega ehk teisisõnu – kõrgema minaga.”
Sensitiivi sõnul on kirik meile õpetanud, et kusagil kõrgel asub suur jõud ehk Jumal, keda me peame alandlikult paluma. “See suur jõud on meis endis!” rõhutab Henn. Kui seda iseendale teadvustada, saame ühenduse paljude elude vältel omandatud kogemustega ning ligipääsu lõpmatule energiale.
Nii juhtus ka Hennu endaga – äratundmine tekitas temas eufooria, nii et kogu sisemus lõi särama. Paar tundi hiljem tõusis haigusest räsitud ja ülikõhn mees voodist. “Paari päevaga võtsin juurde 15 kilo, kuigi sõin vaid paar lusikatäit suppi. Olin avatud ja sain energia otse kõiksusest,” kõneleb ta oma ülikiirest kosumisest.
Kõrvalepõikena lisab Henn, et tal ei ole tänaseni eriline vaev oma kehakaalu tõsta või langetada mõne päevaga. “Paar aastat tagasi leidsin kappi koristades tuttuued teksapüksid, mis olid mulle pisut väikeseks jäänud. See oli laupäevane päev, aga juba esmaspäeva hommikul mahtusid püksid mulle jalga – olin viis kilo alla võtnud.”
Kirnasse suundus mees selleks, et saada oma äratundmisele kinnitust ning toetust. “Läksin parki jalutama ja tunnetasin kohe siinset võimast energiat,” ütleb ta.
Tagantjärgi leiab teadjamees, et raske haigus oli asjade loomulik kulg, tema sisemise vastuolu tulemus. “Kuigi ma teadsin oma elu ülesannet, tahtsin käia ego-teed, elada ilusat elu ning seigelda mööda ilma,” tõdeb ta.
Hennu sõnul oli tema elus palju takistusi ja isegi õnnetusi just seetõttu, et ta sammus valel teel. Viljandimaalt pärit noormees läks pärast Kaug-Idas veedetud sõjaväe-aastaid rändama, muuseas on ta ehitanud ka omaaegsel Nõukogude Liidu kuulsal raudtee rajamise objektil BAM.
Kesk-Aasias rännates kohtas Henn oma vaimset guru – vene meest, kes õpetas vaid 23-aastast eestlast viis kuud ühtejutti ning seejärel tegi ettepaneku sõita Siberisse. “Ta pani mind vanasse kaevandusse kinni, veetsin seal neli ööd-päevad täielikus üksinduses, vaikuses ja pimeduses...” meenutab mees.
Kui sellesse olukorda oleks sattunud inimene tänavalt, oleks ta võinud hulluks minna. Aga Henn ei tahtnud vaikusest enam lahkudagi, kui õpetaja järgi tuli. “Hakkasin seal nägema oma eelmisi elusid,” ütleb ta.
Guru sõnul oli see kogemus vajalik, et kiirendada noore mehe vaimset arengut. Õpetaja rõhutas ka seda, et Hennu ülesanne on vahendada universumit, lõpmatust. “See tundus mulle tol hetkel nii igav,” tunnistab mees. Ja et noor mees juhatust kuulda ei võtnud, jagas elu talle mitmeid hoope.
Kui Henn töötas langevarjurite instruktorina, oli juhus, kus tema enda langevari ei avanenud. “See õnnestus siiski päris viimasel hetkel enne maandumist. Suutsin küll päästa oma elu, kuid sain tugevasti viga, mul oli palju luumurde.” Henn teadis, miks õnnetus juhtus, kuid tema ego oli niivõrd suur, et ta ei teinud ikka õiget valikut.
BAMil töötades oli Henn nn samagoni ajaja ning sai selle eest ametlikult palka. Ühel päeval läks aga lageda taeva alla ehitatud vabrik põlema, pääsemisvõimalus oli peaaegu olematu. Ja siis hakkas korraga vihma sadama, kuigi oli täiesti kuiv periood! Vihm kustutas nii palju tuld, et Henn pääses leekides vabrikust välja. “Minu kõrgem mina sekkus, sest ma pidin ellu jääma,” teab mees.
Tema sõnul ootavad ego-teel sammuvat inimest esialgu väiksemad takistused, mis lähevad üha suuremaks kuni surmahaiguseni välja – et inimene ei jaksaks enam puhtfüüsiliselt vale teed jätkata.
“Kui sünnid järgmisse ellu, alustad sealt, kus eelmises elus pooleli jäid, jätkates oma lahendamata probleeme,” tõdeb sensitiiv. Hennu sõnul ei ole ka pärilikud ja kroonilised haigused midagi muud kui eelmistes eludes lahendamata probleemid.
Hennu sõnul on üsna tavaline see, et näeme vigu ja probleeme teiste tekitatuina. “Isegi kui keegi pani sulle jala taha, komistasid selle jala otsa sina ise – järelikult on see sinu probleem,” ütleb ta. Kõik meid ümbritsev on peegelpilt meist endist, nendib ta.
Tagantjärele on mees tänulik, et teda viimase staadiumi vähihaigena ravima ei hakatud. “Nii oleksin saanud võimaluse oma elu ülesande täitmist jälle edasi lükata,” tõdeb ta. Tollel hetkel elas mees üksi ja tal oli võimalik teiste aitamisele pühenduda. Henn on olnud korra abielus ja ka pikemas kooselus, tema 38-aastane poeg elab Soomes.
Iseenda jõu avastamine
Henn selgitab Kirna mõisa külalistele, et nad on jumalikud ja et neis on lõpmatu jõud tervenemiseks. “Minu jutt jõuab inimese alateadvusse ka siis, kui ta on skeptiline. Olen energia vahendaja, justnagu majakas. ”
Nii nagu universum, on ka inimene tervik – kui mehhanismis on mingi osa rikkis, ei tööta ka tervik laitmatult. Kirna mõis on oma suurte energiasammaste ja ravipinkidega aitab inimeses panna kõik energiakanalid tööle, tõsta vibratsioonitaset ja avardada teadvust. Tekib sisemise rahu tunne.
Henn räägib muheldes loo perest, kus ema ja tütar poolvägisi pereisa Kirna raviparki vedasid. Mees sõimas ja karjus: ma ei tule siia nõiamooride sekka! Pere veetis siin mitu tundi, mehe kisa jäi aga tasapisi üha vaiksemaks. Lahkudes ei öelnud mees mitte üht sõna. Naised plaanisid nädala-paari pärast uuesti tulla, aga ema helistas juba järgmisel hommikul: kas me homme ei või tulla? “Kuidas teil siis nii kiire hakkas, energiad alles ju toimivad,” vastas Henn. “Meie saame sellest aru, aga mees tahtis juba täna hommikul tagasi tulla!” ütles naine.
Henn mõistab väga hästi, mis mehega toimus – kui tema blokeeritud energia pääses jälle liikuma, hakkas ta ennast paremini tundma!
Ta lisab, et kõige suuremad energiate blokeerijad on kahtlus ja uskmatus. “See ei ole võimalik,” ütleb ego meile nii tihti.
Sensitiivi sõnul toimuvad praegusel ajal muutused väga kiiresti. Veel mõnekümne aasta eest võis 40-aastaselt vähki haigestunud inimene surra sellesse alles 70-80-aastaselt, sest tõbi arenes aeglaselt. Praegu võib vähki haigestunud noor inimene surra paari kuuga. Aga sama kiiresti on võimalik ka terveneda!
On palju selliseid inimesi, kes elavad oma tavapärast elu, aga kui tervis hakkab logisema, tulevad Kirna mõisa ja saavad turgutust. “Kevadel ikka helistatakse, et mul hakkab energia lõppema, milla juba tulla saab?” nendib ta muheldes.
Lopsakasse mõisaparki on laiali pillutatud üle saja ravipingi, mille kohta Henn oskab eksimatult öelda, millise organi energia (maks, kopsud, süda, soolestik jne) see käivitab. On kohad, mis aitavad lahti saada migreenist, kasvajatest, unetusest ning isegi külluse suurendamiseks leiab soodsa istumiskoha.
Kui Henn ennast ühele paljudest pinkidest istuma sätib, tunneme huvi, millist organit sealne energia mõjutab? “See on käbinäärme aktiveerimise pink. Käbinääre aitab koostööle meie ajupoolkerad, seob ratsionaalse ja intuitiivse mõtlemise üheks tervikuks. Kes kasutab üksnes loogikat, jõuab varem või hiljem omadega ummikusse,” vuristab teadjamees vastuseks.
Sensitiivi sõnul suutis Kirna oma energeetikaga vaimustada isegi Tiibeti munki, kes siin mitu päeva ühtejutti veetsid ning lahkudes ütlesid: “Oleks meil Tiibetis ka selline koht!” Hennu paljud reisid on teda ennastki viinud nii Tiibetisse, Nepaali kui ka Indiasse.
Henn mainib hämarduvas mõisapargis jalutades, et kunagi asuski sellel energeetiliselt võimsal kohal mungaklooster. Rahvasuu sõnul liigub Kirmas veel tänagi ringi kummitusmunki. Kas mõisa ainsal elanikul vahel õhtuti kõhe pole?
“Miks peaks mul kõhe olema? Meie ümber on palju vaimolendeid erinevatelt energeetilistelt tasanditelt, osasid ma näen, osasid tunnetan. Väga paljud neist on mulle abiks,” selgitab ta ja lisab, et on ka ise ju vaimolend, kes on antud hetkel füüsilises kehas.
“Kui sa kummitusmunkadest räägid, tood sa nad ise oma mõttega kohale,” ütleb Henn pärast väikest mõttepausi. Näiteks kui mõelda oma surnud lähedastele, on nad hetkega meie juures. Kõhedust tunneme siis, kui energiaväljas tekib muutus – hirmu loome me ise.
Korraks tundub, et hämarduvas mõisapargis krabistaks justkui keegi põõsas, mine tea, kas see on pildistamise eest pagenud mõisakiisu või hoopis kummitusmunk?
