Anne tervendas oma selja iseenda ja ligimeste heaks
("Naisteleht", veebr 2014, tekst: Kristel Rõss, foto: Aldo Luud)
Kui tütarlapselikult painduv ja sihvakas liikumistreener Anne Tipner-Torn seljavalusid leevendavaid harjutusi demonstreerib, ei aima hädalised ealeski, et nende õpetaja on ennast välja võidelnud ratastoolist.
Nelja poja ema Anne (44) seljaprobleemid said alguse juba õrnas eas – 17-aastasena, kui tüdruk suusatades nii õnnetult kukkus, et arstid diagnoosid tal ristluu mõra.
„Samal päeval ei tundunudki asi kuigi hull, aga seisund läks järjest hullemaks, oli meeletult valus, kui ennast natukenegi liigutasin,“ kõneleb ta.
Et jalad olid justkui halvatud, suutis tüdruk end WCsse toimetada üksnes neljakäpukil. Varsti ei õnnestunud enam seegi. „Kolm nädalat lebasin haiglas täiesti liikumatult ja pidin kasutama siibrit,“ mäletab ta.
Anne neelas valuvaigisteid ja tema liikumisvõime hakkas tasapisi taastuma. Pärast traumat ei osanud tüdruk ennast teadlikult hoida ega jälgida neid nippe, mida ta praegu seljaterapeudina teistele õpetab. Sportlikust neiust sai aeroobikatreener, kes oma selga järjepidevalt üle koormas...
Tookord ei teadnud näitsik sedagi, et selga peab kaitsma külma eest ning väikestegi pingete korral tuleb juua toasooja vett. Tulemused ei lasknud ennast kaua oodata – 26-aastasena oli Anne seljavalude pärast taas siruli.
„Kord trennist tulles ei saanud ma enam vasakule jalale toetuda, valu oli nii suur,“ meenutab ta. Noor naine pidi minema pikaks ajaks haiglasse, diagnoosiks kirjutati – seljaketta väljasopistumine ja närvide pitsitus.
Operatsioon või ratastool?
„Mulle soovitati tungivalt operatsiooni, kui ma ei soovi kogu edaspidiseks eluks jääda ratastooli,“ on Annel meeles. „Kõik naised, kes olid minuga samas palatis, otsustasidki lõikuse kasuks. Mina aga tundsin, et pean proovima omal jõul terveks saada,“ ütleb vapper naine. Ta teadis juba tookord, et läbi lõigatud närvid ei taastu päriselt ja operatsiooni tulemusel võib ka täielikult invaliidistuda.
Nii laskiski Anne ennast haiglast välja kirjutada, kuigi suutis vaevaliselt liikuda kas tugedest kinni hoides või neljakäpukil... Noore naise elus oli igas mõttes keeruline aeg – ta oli läinud lahku oma esimese lapse isast ja jäänud pooleteiseaastase pojaga kahekesi.
Järgnevad kuud olid väga rasked, aga õnneks aitasid Annet palju tema vanemad. „Kasutasin valuvaigisteid ning hakkasin teadlikult oma selga tervendama: võimlema, aga ka mediteerima ja erinevaid vaimseid praktikaid katsetama. Füsioteraapias ma ei saanud ju käia, sest ei suutnud üldse liikuda,“ kõneleb naine. Ta lisab kõrvalepõikena, et valu esmases faasis on valuvaigistite võtmine isegi kasulik – et kudesid laiendada.
Kolme-nelja kuu pärast sai ta juba natuke vasakule jalale toetuda ning tugevasti longates õige pisut kõndida. „Enesetunne küll paranes, aga seljavalud hakkasid korduma, kolme kuni kuue kuu tagant olin ikka jälle nädala või paar voodis pikali,“ räägib terapeut. Seljavalud segasid tal täiel rinnal elamast, samuti ei saanud ta järjepidevalt teha oma treeneri-tööd.
Et jõuda valude põhjusteni, läks naine õppima Peterburi ja Moskvasse Pilatese tehnikat. Et Pilates toetub joogale, jõudis Anne joogaõpinguteni Moskvas ja Riias. Järgnesid Aleksanderi tehnika, shindo, shiatsu ning lõpetuseks joogateraapia tundmaõppimine.
Üks põhjustest, miks Anne on suutnud aidata tervendada nii iseennast kui teisi, ongi ehk see, et ta on osanud liita üheks tervikuks nii Hiina meditsiini iidsed tarkused kui ka tänapäevased läänelikud õpetused.
Kõikidele nendele tarkustele toetudes teab Anne, et keha isetervenemise jõud on väga tugev, kui leida üles oma tervisehädade juured ehk psühholoogilised ja vaimsed põhjused. „Mistahes kehaline probleem osutab sellele, et oled iseennast alla surunud,“ märgib ta. Igasugune valu viitab pingetele ja valudest pääsemiseks tuleb pingest vabaneda, olgu põhjuseks vilets suhe, vastumeelne töö või muu eluraskus.
Seljaterapeudina teab Anne, et seljavalu on alati seotud kuhjunud stressiga – hirmude ja muretsemisega materiaalsete asjade ja töö pärast. Alaseljavalude puhul peaks inimene endalt küsima: kas see töö, mida ma teen, on ikka minu tahe? Seljavalude põhjuseks võib olla ka otsustamatus: ma ei suuda otsuseid vastu võtta või lasen kellelgi teisel enda eest otsustada.
Ütleb ju Hiina meditsiingi, et alaseljas – neerude piirkonnas – on peidus tarkus ja tahe. Selga, eriti alaselga, kutsutakse koguni hirmude paleeks: inimene lükkab n.ö selja taha hirmud, mida ta enda eestki varjab.
Ka Annel oli vaja otsa vaadata oma hirmudele. Kui ta mõtleb tagasi teisemeliseea seljaprobleemidele, näeb ta psühholoogilise põhjusena pere ainukese lapse sundust olla väga tubli ning vastata vanemate ja iseenda kõrgetele ootustele. Küllap just seepärast esineb seljavalusid üsna tihti ka teismelistel ja tudengieas noortel. „Püüan ise olla vanem, kes ei nõua oma lastelt liiga palju ja arvestada sellega, mis neile huvi pakub,“ kinnitab nelja lapse ema Anne.
Mõtlemapanev tõik on ju seegi, et seljavalud ei kimbuta kõige rohkem eakaid, nagu võiks eeldada, vaid hoopis parimas tööeas – 30 – 50-aastasi inimesi. Tavameditsiini najal on raske selgitada, miks on 75-aastasel puusaliigesed korras, aga näiteks 30-aastasel täiesti kulunud?
Loomulikult ei saa eirata tõsiasja, et seljavalusid võivad põhjustada töised sundasendid ja -liigutused, raskuste tõstmine jmt, tõdeb Anne. Aga kui jätkata väga vastumeelset tööd, suhet vms ning kedrata oma peas negatiivseid mõtteid, ei piisa tervenemiseks füüsilistest harjutustest – seda on ta terapeudina näinud küll ja küll!
Anne on pannud tähele, et ka väikeste laste emadel on sageli seljavalusid. Muidugi võib olla põhjuseks see, et emal tuleb ju last tõsta või mähib ta beebit küürus asendis. Ka rinnaga toitmine võib selga koormata, seepärast soovitab Anne selga padjaga toetada või toita last pikali asendis – siis on lülisammas kui organismi suurim energiakanal avatud.
Aga emade seljavaludel on alati ka psühholoogilisi põhjus. „Kuigi naine on last väga tahtnud, võib talle alateadlikult tunduda, et koorem on liiga raske. Ja kui ka suhe mehega ei laabu, võtabki keha stressi enda kanda,“ selgitab ta.
Pingete lahustamiseks tuleb alati lõdvestada oma vaimu. „Tihtipeale on ju nii, et soojal maal puhates seljavalu kaob, aga koju jõudes on ka seljaprobleem jälle kohal. „Lühike puhkus ei lahenda pikaajalist rahulolematust,“ selgitab terapeut.
Õnn ja haigus ei käi kokku
Seljateraapiasse tulnute hulgas pole Anne kohanud inimest, kes oleks igati õnnelik ja rahul nii oma töise kui isikliku eluga. Mõni patsient küll väidab esialgu, et tal pole ühtki stressi, aga Anne teab, et sel juhul tema selg ju ei valutaks...
„Õnnelik inimene ei saa olla haige! Armunununa ei tule mitte keegi seljateraapia tundi! Küll aga kohtab seal näiteks lahutanud inimesi, kes tunnevad, et kogu koorem on tema seljas,“ kõneleb ta.
Ka Anne seljavalude taandumisel oli kindlasti oluline osa selles, et ta kohtus oma elu armastuse – Kaleviga. „Mul on maailma parim mees, ta on superisa!“ kiidab Anne siiralt oma kolme noorema poja isa. Suhtes ei olegi ju vaja midagi muud kui teineteist hoida – ja seda kunsti valdab rahuliku ja tasakaaluka loomuga Kalev täiuslikult. Seepärast julges Anne veel küpsemas easki – 41-aastasena – sünnitada neljanda lapse, kes on praegu 2-aastane.
Küllap ongi Anne koolitused (vaata facebookist: Anne tervisetreeningud) just seepärast nii populaarsed, et tema peamine eesmärk on see, et inimesed avaksid ennast rõõmule ja helgusele. Pole mõtet teha trenni või taastusravi, hambad ristis!
Anne alustab oma seljatreeninguid tihti lausega: „Tere, head inimesed!“ Miks? Sest seljavalu on tihtipeale seotud sooviga olla väga hea ja tubli inimene. Et hea-olemise õppetunniga on Annel endalgi veel tegemist, näitab paari aasta eest juhtunud lugu.
„Olin seitse-kaheksa aastat seljavaludest prii, aga pärast viimase lapse sünnitamist tahtsin olla hästi tubli – hoidsin mõnekuist beebit ühel käel ja üritasin teise käega umbrohtu kitkuda ... Järgmisel hommikul ärgates tundsin seljas tuttavat valu,“ räägib ta.
Siis tegi Anne järjepanu läbi kõik harjutused, mida ta teistele õpetab. Poole tunni pärast läks olemine paremaks, paari-kolme päevaga sai ta seljavaludest vabaks. „Peenrast hoidsin muidugi jupp aega eemale, meeles mõlkumas abikaasa sõnad: milleks sa küll ennast katkestad,“ räägib Anne muheldes.
Nüüd püüab ta elada nõnda, et pinged ei kuhjuks. „Nali naljaks, eelmisel talvel kukkusin suusatades jälle ristluu peale, õnneks küll kergelt... Ju siis oli vaja väikest meeldetuletust – et ikka prooviksin ennast aidates läbi need tarkused, mida teistele hädalistele edasi annan,“ ütleb ta.
Nelja poja ema Anne (44) seljaprobleemid said alguse juba õrnas eas – 17-aastasena, kui tüdruk suusatades nii õnnetult kukkus, et arstid diagnoosid tal ristluu mõra.
„Samal päeval ei tundunudki asi kuigi hull, aga seisund läks järjest hullemaks, oli meeletult valus, kui ennast natukenegi liigutasin,“ kõneleb ta.
Et jalad olid justkui halvatud, suutis tüdruk end WCsse toimetada üksnes neljakäpukil. Varsti ei õnnestunud enam seegi. „Kolm nädalat lebasin haiglas täiesti liikumatult ja pidin kasutama siibrit,“ mäletab ta.
Anne neelas valuvaigisteid ja tema liikumisvõime hakkas tasapisi taastuma. Pärast traumat ei osanud tüdruk ennast teadlikult hoida ega jälgida neid nippe, mida ta praegu seljaterapeudina teistele õpetab. Sportlikust neiust sai aeroobikatreener, kes oma selga järjepidevalt üle koormas...
Tookord ei teadnud näitsik sedagi, et selga peab kaitsma külma eest ning väikestegi pingete korral tuleb juua toasooja vett. Tulemused ei lasknud ennast kaua oodata – 26-aastasena oli Anne seljavalude pärast taas siruli.
„Kord trennist tulles ei saanud ma enam vasakule jalale toetuda, valu oli nii suur,“ meenutab ta. Noor naine pidi minema pikaks ajaks haiglasse, diagnoosiks kirjutati – seljaketta väljasopistumine ja närvide pitsitus.
Operatsioon või ratastool?
„Mulle soovitati tungivalt operatsiooni, kui ma ei soovi kogu edaspidiseks eluks jääda ratastooli,“ on Annel meeles. „Kõik naised, kes olid minuga samas palatis, otsustasidki lõikuse kasuks. Mina aga tundsin, et pean proovima omal jõul terveks saada,“ ütleb vapper naine. Ta teadis juba tookord, et läbi lõigatud närvid ei taastu päriselt ja operatsiooni tulemusel võib ka täielikult invaliidistuda.
Nii laskiski Anne ennast haiglast välja kirjutada, kuigi suutis vaevaliselt liikuda kas tugedest kinni hoides või neljakäpukil... Noore naise elus oli igas mõttes keeruline aeg – ta oli läinud lahku oma esimese lapse isast ja jäänud pooleteiseaastase pojaga kahekesi.
Järgnevad kuud olid väga rasked, aga õnneks aitasid Annet palju tema vanemad. „Kasutasin valuvaigisteid ning hakkasin teadlikult oma selga tervendama: võimlema, aga ka mediteerima ja erinevaid vaimseid praktikaid katsetama. Füsioteraapias ma ei saanud ju käia, sest ei suutnud üldse liikuda,“ kõneleb naine. Ta lisab kõrvalepõikena, et valu esmases faasis on valuvaigistite võtmine isegi kasulik – et kudesid laiendada.
Kolme-nelja kuu pärast sai ta juba natuke vasakule jalale toetuda ning tugevasti longates õige pisut kõndida. „Enesetunne küll paranes, aga seljavalud hakkasid korduma, kolme kuni kuue kuu tagant olin ikka jälle nädala või paar voodis pikali,“ räägib terapeut. Seljavalud segasid tal täiel rinnal elamast, samuti ei saanud ta järjepidevalt teha oma treeneri-tööd.
Et jõuda valude põhjusteni, läks naine õppima Peterburi ja Moskvasse Pilatese tehnikat. Et Pilates toetub joogale, jõudis Anne joogaõpinguteni Moskvas ja Riias. Järgnesid Aleksanderi tehnika, shindo, shiatsu ning lõpetuseks joogateraapia tundmaõppimine.
Üks põhjustest, miks Anne on suutnud aidata tervendada nii iseennast kui teisi, ongi ehk see, et ta on osanud liita üheks tervikuks nii Hiina meditsiini iidsed tarkused kui ka tänapäevased läänelikud õpetused.
Kõikidele nendele tarkustele toetudes teab Anne, et keha isetervenemise jõud on väga tugev, kui leida üles oma tervisehädade juured ehk psühholoogilised ja vaimsed põhjused. „Mistahes kehaline probleem osutab sellele, et oled iseennast alla surunud,“ märgib ta. Igasugune valu viitab pingetele ja valudest pääsemiseks tuleb pingest vabaneda, olgu põhjuseks vilets suhe, vastumeelne töö või muu eluraskus.
Seljaterapeudina teab Anne, et seljavalu on alati seotud kuhjunud stressiga – hirmude ja muretsemisega materiaalsete asjade ja töö pärast. Alaseljavalude puhul peaks inimene endalt küsima: kas see töö, mida ma teen, on ikka minu tahe? Seljavalude põhjuseks võib olla ka otsustamatus: ma ei suuda otsuseid vastu võtta või lasen kellelgi teisel enda eest otsustada.
Ütleb ju Hiina meditsiingi, et alaseljas – neerude piirkonnas – on peidus tarkus ja tahe. Selga, eriti alaselga, kutsutakse koguni hirmude paleeks: inimene lükkab n.ö selja taha hirmud, mida ta enda eestki varjab.
Ka Annel oli vaja otsa vaadata oma hirmudele. Kui ta mõtleb tagasi teisemeliseea seljaprobleemidele, näeb ta psühholoogilise põhjusena pere ainukese lapse sundust olla väga tubli ning vastata vanemate ja iseenda kõrgetele ootustele. Küllap just seepärast esineb seljavalusid üsna tihti ka teismelistel ja tudengieas noortel. „Püüan ise olla vanem, kes ei nõua oma lastelt liiga palju ja arvestada sellega, mis neile huvi pakub,“ kinnitab nelja lapse ema Anne.
Mõtlemapanev tõik on ju seegi, et seljavalud ei kimbuta kõige rohkem eakaid, nagu võiks eeldada, vaid hoopis parimas tööeas – 30 – 50-aastasi inimesi. Tavameditsiini najal on raske selgitada, miks on 75-aastasel puusaliigesed korras, aga näiteks 30-aastasel täiesti kulunud?
Loomulikult ei saa eirata tõsiasja, et seljavalusid võivad põhjustada töised sundasendid ja -liigutused, raskuste tõstmine jmt, tõdeb Anne. Aga kui jätkata väga vastumeelset tööd, suhet vms ning kedrata oma peas negatiivseid mõtteid, ei piisa tervenemiseks füüsilistest harjutustest – seda on ta terapeudina näinud küll ja küll!
Anne on pannud tähele, et ka väikeste laste emadel on sageli seljavalusid. Muidugi võib olla põhjuseks see, et emal tuleb ju last tõsta või mähib ta beebit küürus asendis. Ka rinnaga toitmine võib selga koormata, seepärast soovitab Anne selga padjaga toetada või toita last pikali asendis – siis on lülisammas kui organismi suurim energiakanal avatud.
Aga emade seljavaludel on alati ka psühholoogilisi põhjus. „Kuigi naine on last väga tahtnud, võib talle alateadlikult tunduda, et koorem on liiga raske. Ja kui ka suhe mehega ei laabu, võtabki keha stressi enda kanda,“ selgitab ta.
Pingete lahustamiseks tuleb alati lõdvestada oma vaimu. „Tihtipeale on ju nii, et soojal maal puhates seljavalu kaob, aga koju jõudes on ka seljaprobleem jälle kohal. „Lühike puhkus ei lahenda pikaajalist rahulolematust,“ selgitab terapeut.
Õnn ja haigus ei käi kokku
Seljateraapiasse tulnute hulgas pole Anne kohanud inimest, kes oleks igati õnnelik ja rahul nii oma töise kui isikliku eluga. Mõni patsient küll väidab esialgu, et tal pole ühtki stressi, aga Anne teab, et sel juhul tema selg ju ei valutaks...
„Õnnelik inimene ei saa olla haige! Armunununa ei tule mitte keegi seljateraapia tundi! Küll aga kohtab seal näiteks lahutanud inimesi, kes tunnevad, et kogu koorem on tema seljas,“ kõneleb ta.
Ka Anne seljavalude taandumisel oli kindlasti oluline osa selles, et ta kohtus oma elu armastuse – Kaleviga. „Mul on maailma parim mees, ta on superisa!“ kiidab Anne siiralt oma kolme noorema poja isa. Suhtes ei olegi ju vaja midagi muud kui teineteist hoida – ja seda kunsti valdab rahuliku ja tasakaaluka loomuga Kalev täiuslikult. Seepärast julges Anne veel küpsemas easki – 41-aastasena – sünnitada neljanda lapse, kes on praegu 2-aastane.
Küllap ongi Anne koolitused (vaata facebookist: Anne tervisetreeningud) just seepärast nii populaarsed, et tema peamine eesmärk on see, et inimesed avaksid ennast rõõmule ja helgusele. Pole mõtet teha trenni või taastusravi, hambad ristis!
Anne alustab oma seljatreeninguid tihti lausega: „Tere, head inimesed!“ Miks? Sest seljavalu on tihtipeale seotud sooviga olla väga hea ja tubli inimene. Et hea-olemise õppetunniga on Annel endalgi veel tegemist, näitab paari aasta eest juhtunud lugu.
„Olin seitse-kaheksa aastat seljavaludest prii, aga pärast viimase lapse sünnitamist tahtsin olla hästi tubli – hoidsin mõnekuist beebit ühel käel ja üritasin teise käega umbrohtu kitkuda ... Järgmisel hommikul ärgates tundsin seljas tuttavat valu,“ räägib ta.
Siis tegi Anne järjepanu läbi kõik harjutused, mida ta teistele õpetab. Poole tunni pärast läks olemine paremaks, paari-kolme päevaga sai ta seljavaludest vabaks. „Peenrast hoidsin muidugi jupp aega eemale, meeles mõlkumas abikaasa sõnad: milleks sa küll ennast katkestad,“ räägib Anne muheldes.
Nüüd püüab ta elada nõnda, et pinged ei kuhjuks. „Nali naljaks, eelmisel talvel kukkusin suusatades jälle ristluu peale, õnneks küll kergelt... Ju siis oli vaja väikest meeldetuletust – et ikka prooviksin ennast aidates läbi need tarkused, mida teistele hädalistele edasi annan,“ ütleb ta.
