Peter ja Elke: Šveitsis alanud armastus õitseb Eestis
("Naisteleht", detsember, 2013, tekst: Kristel Rõss, fotod: Aldo Luud)
Kui Peter ja Elke Wüthrich oleksid teadnud, et hakkavad kunagi Võhmas küünlavabrikut pidama, ei oleks nad ealeski oma pulmapäeva sättinud advendieelsesse kibekiiresse aega.
Aga nii see täna on – just siis, kui jõulumüük võtab tuure üles, süütab Šveitsist pärit paar kodutehases valmistatud küünla oma pulma-aastapäeva peoks. Tänavu juba 15. korda!
Umbes sama kaua on jõukast heaoluühiskonnast pärit paar edendanud väikese ja vaesevõitu Võhma linnakese elu: loonud töökohti, toetanud eakaid, elavdanud koguduse elu ning loonud laste ja noorte rõõmuks aastaringselt kasutamiskõlbuliku parafiinkattega liuvälja.
Aga nii see täna on – just siis, kui jõulumüük võtab tuure üles, süütab Šveitsist pärit paar kodutehases valmistatud küünla oma pulma-aastapäeva peoks. Tänavu juba 15. korda!
Umbes sama kaua on jõukast heaoluühiskonnast pärit paar edendanud väikese ja vaesevõitu Võhma linnakese elu: loonud töökohti, toetanud eakaid, elavdanud koguduse elu ning loonud laste ja noorte rõõmuks aastaringselt kasutamiskõlbuliku parafiinkattega liuvälja.
Saksa keel eesti aktsendiga
Peteri (45) ja Elke (44) lapsed Josia (14), Ben (11) ja Kim (9) on sündinud Maarjaamal. Kui ema-isa suurepärases eesti keeles tabab kõrv veel õige pisut võõrapärast kõla, on lastega vastupidi – nemad räägivad saksa keeltki eesti aktsendiga.
„Kui Josia hakkas rääkima, siis ta arvas, et kõik lapsed üle maailma mõistavad eesti keelt. Šveitsis oli ta väga pettunud, et pidi ka lastega saksa keeles rääkima,“ naerab Elke.
Omavahelistes vestlustes kipuvad lapsed eelistama eesti keelt. „Neile meeldibki, et meie ei saa päris kõigest aru,“ naerab pereema.
Peteri Eestisse sattumise põhjuseks võib pidada saatuse sõrme, tema naine Elke aga sai Eesti elu kingituseks koos abielusõrmusega. „Enne Peteriga tutvumist ei olnud ma Eestist midagi kuulnud, kui välja arvata Estonia laeva õnnetus,“ tunnistab naine.
Peteri teadvusse aga jõudis Eesti olemasolu juba 8-aastasena, sest tal rippus seinal 1936. aastast pärit pilt Euroopa riikide lennukitega, teiste hulgas oli ka Eesti oma. „Kaardilt ma aga Eestit miskipärast ei leidnud. Siis ütles isa, et seda riiki enam polegi,“ meenutab Peter. „Vajus vist mere põhja, nagu Atlantis,“ mõtiskles ta endamisi.
Ja kui ta täiskasvanuna kuulis, et Eesti sai taas iseseisvaks, otsustas Peter seda maad külastada. Läks veel viis aastat, enne kui noormees esimest korda Eestisse sattus. „Olin suur reisisell, aga võõrsil ihkasin alati koju tagasi. Eestis ei olnud sellist tunnet, olin justkui kohale jõudnud,“ pihib ta. Kuigi Šveits ja Eesti on pindalalt ühesuurused, elab siin inimesi palju vähem ning avarust-õhku on sellevõrra enam.
„Poolteist aastat tagasi käisime perega Šveitsis puhkusel, oli küll huvitav, aga enam ei kujuta ette, et elaksime seal... Eks ole?“ vaatab Peter küsivalt Elkele otsa.
Peteri esimeseks tegevuseks Eestis oli humanitaarabi jagamine Viljandi lähistel Savikoti külas. Mees mõistis, et selline toetus saab olla ajutine, aga enam oleks inimestel abi töökohtadest. Järgmiseks hakkas Peter Šveitsis müüma Eestis toodetud juustu.
Tellijate hulgas oli ka noor ja ilus restorani juhataja Elke. Tellimused olid küll väikesed, aga saabusid kuidagi väga tihedasti, naerab Peter. Ükskord reede õhtul saabus erakorraline kutse elava muusikaga peoõhtule, kus oli ootamatult juust otsa lõppenud...
Kord viis mees Elkele tükikese juustu kostiks. „Selgus, et olin esimene mees, kes kinkis talle juustu. Küllap see saigi otsustavaks – peagi abiellusime,“ viskab Peter heatahtlikku nalja. „Elke isa käis omal ajal vorstiga kosjas,“ lisab mees naeru pugistades.
„Lugu lõppes sellega, et restoran läks pankrotti, sest külmkapid olid juustu täis... „ jätkab Peter heatujuliselt.
Et Peter tegutses Elkega tutvumise ajal Viljandi lähedal misjonikeskuses, hakkasid noored üksteisele kirjutama. „Siis kutsus Peter mind Eestisse külla. Oli varakevadine ja sombune aeg, möödusime mitmest tondilossist, kuni peatusime remonti vajava sigala ees... Õnneks jätkus mul silmi ainult Peterile,“ kirjeldab naine esimest kohtumist tulevase kodumaaga.
Elke tunnistab, et abielludes tundsid nad Peteriga üksteist väga vähe, sest olid enne pulmi vaid kuus korda kohtunud.
Aga pulmad olid hiiglasuured, sest see oli ühtlasi hüvastijätupidu – Peteri kindel soov oli kolida Eestisse. Noortel oli üsna keeruline leida kirikut ja peoruume, kuhu mahutada üle 300 inimese. Autodest koosnev pulmarong oli mitme kilomeetri pikkune!
Suured pidustused läksid noorpaarile üsna vähe maksma, sest koguduse naised valmistasid lillekaunistused ja suupistete-laua ning õhtuks võtsid külalised ise toidupoolist kaasa.
Esialgu plaanisid noored kolida Viljandisse, aga kuna nad seal elamist ei leidnud, seati end sisse Võhmas.
Elke tunnistab, et kohanemine oli raske, sest esialgu ei saanud ta eesti keelest sõnagi aru. „Ootasin oma esimest last, kui läksin haiglasse, oleks tahtnud omas keeles öelda kasvõi sedagi, et on valus,“ kõneleb ta. „Aga sul oli ju hea tõlk,“ märgib Peter. „Aga neid sõnu ei teadnud sina ka,“ vastab naine.
Peter käis koos Elkega ka rasedate võimlemistundides ja tõlkis Elkele, mida too peab tegema. „Järsku avastasin, et minu naine teeb hoopis midagi muud kui kõik teised,“ kihistab Peter.
Pärast Josia sündi hakkas Elke käima eakate naiste võimlemisringis. „Mulle meeldivad vanaemad. Pealegi oli neil palju aega selgitada, kui ma millestki aru ei saanud,“ kirjeldab Elke head keeleõppe viisi. Suheldes saigi keel selgeks.
Peter ja Elke hakkasid koos nuputama, kuidas luua Võhmasse uusi töökohti – oli ju lihakombinaadi pankrot röövinud paljudelt kohalikelt teenistuse. Kõigepealt alustati käsitöökaartide müügiga Šveitsis, Võhma naised valmistasid neid ühel päeval nädalas.
Ühel õnnelikul tunnil helistas Šveitsi tuttav ja teatas, et on valmis laiendama oma küünlafirma tegevust Eestisse. Nii kõik algaski! Kui ettevõtja naine haigestus, läks Eesti äri Peteri ja Elke kätesse.
Praegu tegutseb kunagise lihakombinaadi ühiselamuhoones lisaks küünalde firmale ka käsitöökaarte valmistav ettevõte. Koos uisuväljaku töötajatega saavad tööd ja leiba 17 inimest.
Esialgu elasid Peter ja Elke paneelmaja korteris, aga tänaseks asub nende kodu küünlavabrikuga samas majas. Peter korraldab vabrikus lahkesti ka ekskursioone. Need on erakordselt populaarsed, sest mehe muhe naljasoon teeb osalejatel tuju heaks, lisaks saab igaüks kaasa päris enda valmistatud küünla. Malbe olekuga Elket aga võib trehvata poekese „Kihvt galerii“ leti taga, kus jõulude ajal lähevad enim kaubaks punased ja kaneelilõhnalised küünlad.
Lõhnavad juuksed ja raha
Küünlavabriku asukoha reedavadki hõrgud lõhnad, mis juba uksel ninna löövad. „Käisin kord Viljandi juuksuris ja seal arutati tõsimeeli, kas keegi on juuksuris viiruki põlema pannud... Tegin ka teadmatu näo pähe, kuigi lõhnasin vist hoopis mina,“ kõneleb Peter.
Elke lisab, et pangas märgiti: „Teie raha lõhnab nii hästi!“
„Peaks võtma töötajatelt palgast teatud protsendi maha, sest nad ei pea ju parfüümi ostma,“ viskab Peter taas nalja.
Abielupaari sõnul on eesti inimesed väga sõbralikud ja nendega on olnud kerge kontakti saada. „Isegi siis, kui suutsime vaid paar sõna eesti keeles öelda, ei oldud kiitusega kitsid,“ tunnustavad nad.
Nii Peter kui Elke on lapsest saadik soovinud teha midagi ühiskonna ja inimeste heaks. Elke ütleb, et tahtis koolitüdrukuna saada meditsiiniõeks ja teha kusagil Lõuna-Ameerikas vaeses piirkonnas vabatahtlikku tööd.
„Aga siis sa ei olekski juustu kingituseks saanud,“ ütleb Peter vahele.
Koguduse liikmena on Elke ka kohapeal sotsiaalse suunitlusega tööd teinud. „Kui üks meie eakas töötaja haigestus vähki ja ei saanud enam üksi hakkama, tegime pansionaadi tüüpi elamise, aga siis see inimene suri. Praegu on see sotsiaalkorter kahjuks tühi,“ kõneleb Elke.
Algusaastatel korraldas Elke supikööki, praegu aga teeb ta pensionäridele lõunaid, kuhu kutsutakse alati ka esinejaid.
Peteri enda vanemad on juba surnud, kuid Elke kolis ka oma ema Võhmasse. „Nii nende migrantidega on, alguses tulevad üksi, aga pärast on terve suguvõsa kohal,“ naljatleb Peter taas. „Rohkem ei ole enam kedagi tulemas, ausõna!“ lubab ta.
Peteri (45) ja Elke (44) lapsed Josia (14), Ben (11) ja Kim (9) on sündinud Maarjaamal. Kui ema-isa suurepärases eesti keeles tabab kõrv veel õige pisut võõrapärast kõla, on lastega vastupidi – nemad räägivad saksa keeltki eesti aktsendiga.
„Kui Josia hakkas rääkima, siis ta arvas, et kõik lapsed üle maailma mõistavad eesti keelt. Šveitsis oli ta väga pettunud, et pidi ka lastega saksa keeles rääkima,“ naerab Elke.
Omavahelistes vestlustes kipuvad lapsed eelistama eesti keelt. „Neile meeldibki, et meie ei saa päris kõigest aru,“ naerab pereema.
Peteri Eestisse sattumise põhjuseks võib pidada saatuse sõrme, tema naine Elke aga sai Eesti elu kingituseks koos abielusõrmusega. „Enne Peteriga tutvumist ei olnud ma Eestist midagi kuulnud, kui välja arvata Estonia laeva õnnetus,“ tunnistab naine.
Peteri teadvusse aga jõudis Eesti olemasolu juba 8-aastasena, sest tal rippus seinal 1936. aastast pärit pilt Euroopa riikide lennukitega, teiste hulgas oli ka Eesti oma. „Kaardilt ma aga Eestit miskipärast ei leidnud. Siis ütles isa, et seda riiki enam polegi,“ meenutab Peter. „Vajus vist mere põhja, nagu Atlantis,“ mõtiskles ta endamisi.
Ja kui ta täiskasvanuna kuulis, et Eesti sai taas iseseisvaks, otsustas Peter seda maad külastada. Läks veel viis aastat, enne kui noormees esimest korda Eestisse sattus. „Olin suur reisisell, aga võõrsil ihkasin alati koju tagasi. Eestis ei olnud sellist tunnet, olin justkui kohale jõudnud,“ pihib ta. Kuigi Šveits ja Eesti on pindalalt ühesuurused, elab siin inimesi palju vähem ning avarust-õhku on sellevõrra enam.
„Poolteist aastat tagasi käisime perega Šveitsis puhkusel, oli küll huvitav, aga enam ei kujuta ette, et elaksime seal... Eks ole?“ vaatab Peter küsivalt Elkele otsa.
Peteri esimeseks tegevuseks Eestis oli humanitaarabi jagamine Viljandi lähistel Savikoti külas. Mees mõistis, et selline toetus saab olla ajutine, aga enam oleks inimestel abi töökohtadest. Järgmiseks hakkas Peter Šveitsis müüma Eestis toodetud juustu.
Tellijate hulgas oli ka noor ja ilus restorani juhataja Elke. Tellimused olid küll väikesed, aga saabusid kuidagi väga tihedasti, naerab Peter. Ükskord reede õhtul saabus erakorraline kutse elava muusikaga peoõhtule, kus oli ootamatult juust otsa lõppenud...
Kord viis mees Elkele tükikese juustu kostiks. „Selgus, et olin esimene mees, kes kinkis talle juustu. Küllap see saigi otsustavaks – peagi abiellusime,“ viskab Peter heatahtlikku nalja. „Elke isa käis omal ajal vorstiga kosjas,“ lisab mees naeru pugistades.
„Lugu lõppes sellega, et restoran läks pankrotti, sest külmkapid olid juustu täis... „ jätkab Peter heatujuliselt.
Et Peter tegutses Elkega tutvumise ajal Viljandi lähedal misjonikeskuses, hakkasid noored üksteisele kirjutama. „Siis kutsus Peter mind Eestisse külla. Oli varakevadine ja sombune aeg, möödusime mitmest tondilossist, kuni peatusime remonti vajava sigala ees... Õnneks jätkus mul silmi ainult Peterile,“ kirjeldab naine esimest kohtumist tulevase kodumaaga.
Elke tunnistab, et abielludes tundsid nad Peteriga üksteist väga vähe, sest olid enne pulmi vaid kuus korda kohtunud.
Aga pulmad olid hiiglasuured, sest see oli ühtlasi hüvastijätupidu – Peteri kindel soov oli kolida Eestisse. Noortel oli üsna keeruline leida kirikut ja peoruume, kuhu mahutada üle 300 inimese. Autodest koosnev pulmarong oli mitme kilomeetri pikkune!
Suured pidustused läksid noorpaarile üsna vähe maksma, sest koguduse naised valmistasid lillekaunistused ja suupistete-laua ning õhtuks võtsid külalised ise toidupoolist kaasa.
Esialgu plaanisid noored kolida Viljandisse, aga kuna nad seal elamist ei leidnud, seati end sisse Võhmas.
Elke tunnistab, et kohanemine oli raske, sest esialgu ei saanud ta eesti keelest sõnagi aru. „Ootasin oma esimest last, kui läksin haiglasse, oleks tahtnud omas keeles öelda kasvõi sedagi, et on valus,“ kõneleb ta. „Aga sul oli ju hea tõlk,“ märgib Peter. „Aga neid sõnu ei teadnud sina ka,“ vastab naine.
Peter käis koos Elkega ka rasedate võimlemistundides ja tõlkis Elkele, mida too peab tegema. „Järsku avastasin, et minu naine teeb hoopis midagi muud kui kõik teised,“ kihistab Peter.
Pärast Josia sündi hakkas Elke käima eakate naiste võimlemisringis. „Mulle meeldivad vanaemad. Pealegi oli neil palju aega selgitada, kui ma millestki aru ei saanud,“ kirjeldab Elke head keeleõppe viisi. Suheldes saigi keel selgeks.
Peter ja Elke hakkasid koos nuputama, kuidas luua Võhmasse uusi töökohti – oli ju lihakombinaadi pankrot röövinud paljudelt kohalikelt teenistuse. Kõigepealt alustati käsitöökaartide müügiga Šveitsis, Võhma naised valmistasid neid ühel päeval nädalas.
Ühel õnnelikul tunnil helistas Šveitsi tuttav ja teatas, et on valmis laiendama oma küünlafirma tegevust Eestisse. Nii kõik algaski! Kui ettevõtja naine haigestus, läks Eesti äri Peteri ja Elke kätesse.
Praegu tegutseb kunagise lihakombinaadi ühiselamuhoones lisaks küünalde firmale ka käsitöökaarte valmistav ettevõte. Koos uisuväljaku töötajatega saavad tööd ja leiba 17 inimest.
Esialgu elasid Peter ja Elke paneelmaja korteris, aga tänaseks asub nende kodu küünlavabrikuga samas majas. Peter korraldab vabrikus lahkesti ka ekskursioone. Need on erakordselt populaarsed, sest mehe muhe naljasoon teeb osalejatel tuju heaks, lisaks saab igaüks kaasa päris enda valmistatud küünla. Malbe olekuga Elket aga võib trehvata poekese „Kihvt galerii“ leti taga, kus jõulude ajal lähevad enim kaubaks punased ja kaneelilõhnalised küünlad.
Lõhnavad juuksed ja raha
Küünlavabriku asukoha reedavadki hõrgud lõhnad, mis juba uksel ninna löövad. „Käisin kord Viljandi juuksuris ja seal arutati tõsimeeli, kas keegi on juuksuris viiruki põlema pannud... Tegin ka teadmatu näo pähe, kuigi lõhnasin vist hoopis mina,“ kõneleb Peter.
Elke lisab, et pangas märgiti: „Teie raha lõhnab nii hästi!“
„Peaks võtma töötajatelt palgast teatud protsendi maha, sest nad ei pea ju parfüümi ostma,“ viskab Peter taas nalja.
Abielupaari sõnul on eesti inimesed väga sõbralikud ja nendega on olnud kerge kontakti saada. „Isegi siis, kui suutsime vaid paar sõna eesti keeles öelda, ei oldud kiitusega kitsid,“ tunnustavad nad.
Nii Peter kui Elke on lapsest saadik soovinud teha midagi ühiskonna ja inimeste heaks. Elke ütleb, et tahtis koolitüdrukuna saada meditsiiniõeks ja teha kusagil Lõuna-Ameerikas vaeses piirkonnas vabatahtlikku tööd.
„Aga siis sa ei olekski juustu kingituseks saanud,“ ütleb Peter vahele.
Koguduse liikmena on Elke ka kohapeal sotsiaalse suunitlusega tööd teinud. „Kui üks meie eakas töötaja haigestus vähki ja ei saanud enam üksi hakkama, tegime pansionaadi tüüpi elamise, aga siis see inimene suri. Praegu on see sotsiaalkorter kahjuks tühi,“ kõneleb Elke.
Algusaastatel korraldas Elke supikööki, praegu aga teeb ta pensionäridele lõunaid, kuhu kutsutakse alati ka esinejaid.
Peteri enda vanemad on juba surnud, kuid Elke kolis ka oma ema Võhmasse. „Nii nende migrantidega on, alguses tulevad üksi, aga pärast on terve suguvõsa kohal,“ naljatleb Peter taas. „Rohkem ei ole enam kedagi tulemas, ausõna!“ lubab ta.
