Õnn on julgete päralt!
Tekst: Evelin Mikker, foto: Terje Lepp, ajakiri "Mari" (mai 2013)
Osa inimesi arvab, et õnn naeratab vaid vähestele. Tegelikult ei tea paljud, mis neid õnnelikuks teeb. Holistiline terapeut ja joogatreener Kadi Kütt (45) on elus palju raskeid otsuseid teinud. Paistab, et need ei ole õnnegi külmaks jätnud.
Kõik sai alguse 90ndate aastate lõpus, kui Kadi abielu purunes. Ehkki enne seda oli elu talle mitmel korral küll keeruliste lõikuste, küll muude terviseriketega otsaette koputanud, ei tahtnud naine saatust kuulda võtta. “Ma ei osanud tol hetkel neid asju elus edasiliikumisega seostada. Abielu lahutades sain viimaks aru, et endistviisi enam ei saa,” meenutab Kadi aega, kui oli kümme aastat abielus olnud.
"Ise arvasin, et olen õnnelikus kooselus ja kõik on hästi. Ei olnud sugugi. Nägin varemgi märke, mis teist keelt kõnelesid, aga petsin ennast. Võib-olla oli enesepettus vajalik, sest ei taha ju üksi olla. Laps oli ka alles väike.” Lahutuse algatas Kadi, kuna abikaasa ei suutnud otsustada, aga Kadi ei tahtnud enam venitada. “See oli mu elus esimest ja loodan, et ka viimast korda, kui mõtlesin enesetapule. Mitte ei plaaninud, aga arutlesin, et küllap see on hetk, kust inimesed ei oska ega taha edasi minna. Mul polnud õrna aimugi, mida oma eluga ette võtta. Kui öeldakse, et sul on ju väike laps, pead tema nimel elama, siis sel hetkel ei suutnud mind lapski rõõmustada." Kadi usub, et need, kes pole sellises olukorras olnud, ei saa suure tõenäosusega aru. Lihtsalt on suur must auk ja selles olles ei näe ühtki head asja.
"Samal ajal suri mu 35-aastane õde vähki. Mu esimene, tohutult palju andev töökoht kadus. Kõik võeti mu elust ära." Praegu vanema ja targemana leiab Kadi, et kõik see oli vajalik. "Ju ma olen selline kõrgelt kukkuja, kes ei astu olulisi samme enne, kui kui on nende vajalikkuses kindel."
Naises oli siiski rohkem sisemist jõudu, kui ta isegi teadis. "Põdesin oma aja ära ja hakkasin küünte ja hammastega august välja ronima. Psühholoogi ja psühhiaatri juures käisin, tablette sõin. Joogasse läksin. Alguses lihtsalt selleks, et kodust välja saada. Seejärel tegin juhiloa, läksin inglise keele ja õmblemiskursustele, et mitte niisama konutada. Mõne aja pärast lisandus veel organisatsioonikäitumise magistriõpe. Praegu tundub isegi natuke hullumeelne rabelemine, aga muud ei jäänud üle.
Elu võttis uue suuna
Kadi läks personalijuhiks Tallinna Kaubamajja, mis oli tol ajal väga mainekas ettevõte. Ta suunas kogu oma energia töösse, kuni sai Selveri teenindusdirektoriks. "Olin elus jõudnud sinna, kus justkui kõik on paigas nii tööl kui kodus. Igav hakkas, tahtsin midagi põnevat," räägib ta oma elust. "Sain kokku vana tuttavaga, kes oli äsja lõpetanud Holistilise Teraapia Instituudi. See tundus just see, mida mul tol hetkel vaja oli. Samal päeval esitasin kooli sisseastumiseks avalduse. Grupp oli täis, aga keegi ütles viimasel hetkel ära ja ma sain koha. Juhused hakkasid minu kasuks mängima."
Kadile meeldib oma otsuseid ja käitumist analüüsida. "Usun, et kipume väljastpoolt kodu otsima lahendusi, kui kardame koduseid teemasid. Kui mõni mu teraapiaklient pajatab soovist karjäärimuudatusi teha, siis enne neist rääkimist küsin, kuidas tal lähisuhtega lood on. Väga tihti on asjad käest ära."
Kadi leiab, et see on eelkõige naiste teema. Kui naised muutuvad ühiskonnas väga aktiivseks, lähevad poliitikasse, hakkavad vabatahtliku rollis rassima, siis küllap ei ole kodus piisavalt seda, mis köidab ja südamele rõõmu pakub.
"Nii oli minulgi. Praegu olen palju vähem aktiivne. Valin hoolega koolitusi, püüan minimaalselt osaleda ühingute-seltside töös ja sõpruskondades, sest mul on kodus hea olla. "
Tõde peeglist ja päevikust
Kui Kadi tööelu õitses, siis isiklik elu kiratses. Toona ta seda veel nii ei näinud. Koolist saadud põnevad teadmised, pidev eneseanalüüs ja tunnete jälgimine viisid järgmise peatüki juurde tema elus. "Mäletan aega, kui olin tööst hästi väsinud. Tegu oli klassikalise läbipõlemissündroomiga," ütleb Kadi. "Aeg-ajalt viskasin töölt koju jõudes esikusse mantliga pikali ning nutsin. Iseendast oli hale, kuid äratulekut lükkasin edasi. Ühel hetkel tuli tunne, et kui ma nüüd, siin ja praegu, lahkumisavaldust ei esita, siis ma ei taha enam endale peeglist otsa vaadata. Ma ei ole iseenda vastu aus. Tühja sellest, mida teised arvavad."
Kadi ei saanud oma mõtteid eirata. Kuna ta on suur päevikupidaja, siis oli ta kõik probleemid, tunded ja tülpimuse kirja pannud. "Mul ei olnud enam kuskile põgeneda. See vist ongi hetk, millest alates ma endalt ikka ja jälle küsin, kas see, mis ma teen, on minu jaoks õige. Kas teen endale haiget või head ja olulist asja? See on kõige tähtsam minu jaoks praegu." Varem käis naine endale oluliste küsimustega teadmanaise juureski. Praegu vaatab ta lihtsalt peeglisse ja teab vastuseid.
Kadi pani palgatöö ukse enda järelt kinni, õppis joogatreeneriks ja psühhoterapeudiks. "Mõtlesin, et tore oleks nüüd midagi muud teha. Ma ei olnud väga kindel, kas ma joogaõpetajana tööle asun, aga tol hetkel tundus põnev õppida kuu aega Poolas rahvusvahelistel kursustel." Jooga jäi siiski tema ellu.
Käib hinge teel...
Praegu valitseb Kadi elus kuldajastu. Värske suhe ja kasulapsed ilmestavad tema kodust elu. Jooga ja teraapiatöö teevad vaimule pai. "Ma pole nii õnnelik kunagi olnud kui praegu. Usun, et õnn tähendab hinge teel käimist. Olen õigel rajal, asjad sujuvad. Mu elu justkui voolab: õiged uksed avanevad, õiged inimesed tulevad mu teele. Olen ise õigel ajal õiges kohas ja tunnen ennast hästi," loetleb ta. Kadi ei esita õnnele nõudmisi. "Ärkan hommikul uudishimu ja rõõmuga, ootan päeva ja mõtlen, mida see mulle toob. Olen enamjaolt entusiastlik ja õhtul lähen hea tundega magama." Ta on kogenud aegu, mil ärkas suure pessimismi, väsimuse ja tülpimusega. Nüüd on see minevik.
Kadi sõnul muutub õnn ajas. Noorena on saavutused ja asjad, mis teistele näha, olulised. Uskudes Idamaade filosoofiat, mille järgi impulss enese arendamiseks peaks tulema 40. eluaastaks enda seest, mitte väljast, leiab ta: "Ei peaks enam olulisi otsuseid tegema selle järgi, et mu ema oli õpetaja või mees tahab, et ma käiks majandusliku kindlustunde nimel palgatööl. Igal inimesel peaks selles vanuses olema oskus ja harjumus endasse vaadata."
Praegu on Kadi õnnelik eelkõige siis, kui tunneb end oma nahas hästi. "Õnnist olemist tunnen pigem vaiksetel hetkedel iseendaga olles, see on õnne kriteeriumile lisandunud."
Jooga aitab ennast tundma õppida
Tänu joogale on parimaks abiliseks hoopis tema keha. "See on nii tundlikuks muutunud, et ma ei pea kannatusi ära ootama. Olles vales seltskonnas või kohas, hakkab keha kohe märku andma: siis lööb vahel piste sisse või tunnen väsimust ja energiapuudust," ütleb Kadi. Ta teab paremini oma vajadusi seepärastki, et on endalt palju küsinud: mida ma tahan?
"Kui lisaks mõtlemisele oma soovid kirja panna, jõuame iseendas suuremale selgusele. Anname väe asjadele, et need liiguksid materialiseerumise suunas. Aeg-ajalt võtan aja maha ja mõtlen teadlikult selle peale."
Pärast palgatööst loobumist pidi ta tühjust taluma poolteist aastat. "Ma ei tundnud ennast kindlalt, kliente oli vähe. Sain tööpakkumise vanalt tuttavalt. Kuna raha oli vaja, otsustasin töövestlusele minna. Jalgsi koju minnes müüsin terve tee endale tööle mineku mõtet. Kodus vajusin diivanile ja olin õhtuni täiesti jõetu," toob ta näite keha viisist meile midagi õpetada. "Ma ei jaksanud normaalset hingata, kätt ega jalga tõsta. Täpselt selle hetkeni, kui loobusin pakutud töökohast. Samal minutil tuli energia tagasi. Mul oli tunne, nagu oleksin ühendatud toruga, kust energia minusse voolab. Kümne minutiga olin täiesti terve, rõõmus ja elujõuline." Naise arvates ongi tähtsaim eesmärk jõuda iseendale lähemale. "See on suur õppetükk mu elus, mille eest olen väga tänulik."
Õnn peitub lihtsuses
Kadi on olnud õppija terve elu. "Püüan alati erinevaid teadmisi enda kogemusega siduda ja need seeläbi omandada. Raamatuid lugedes joonin olulised kohad alla ja kirjutan tarkused välja. Nii tekib aja jooksul elutarkus." Oluliseks väärtuseks on kujunenud lihtsus. Ta ei saa aru inimestest, kelle arvates peab elu olema keeruline. Milleks programmeerida, et elu on kannatus? Ei pea olema! "Elu võiks lihtne olla ja minu jaoks ongi. Teen ainult neid asju, mis mu südant rõõmustavad. Suhtlen nendega, kellega on hea koos olla. Olen ainult nendes olukordades, kus tunnen ennast hästi. See ongi lihtsus ja siirus. Seda on nimetatud egoismiks, aga mulle meeldib."
Vahel küsivad kliendid, kas niiviisi igav ei hakka. Tema väidab vastupidist: "Kui ma usaldan elu, ei jää põnevus tulemata. Seda on paljudel raske mõista. Nad arvavad, et siis on elu üksluine, igav ja hall." Kadi usub vastupidist. Pigem on ruumi tulla õigetel asjadel. "Nii kaua kui punnitan ja raha pärast tööl käin ning loodan, et ühel päeval hakkan unistuste elu elama, ei pruugi seda tullagi. Vahel paneb elu soovidele piirid mõne raske haiguse või lähedase kaotusega. Kui lasen aga hirmudest lahti, usaldan, siis leiab sobiv lahendus mu ise üles. Viimasel ajal on mu ellu tulnud mitu projekti, millest olen kunagi unistanud. Näiteks meditatsiooniplaatide tegemine ja joogalaagrid, mille korraldamist tõeliselt naudin."
Kadi tähelepaneku järgi kipuvad inimesed arvama, et ei tohi astuda samme, mis toovad rahuldust pakkuva elu. Tema ise on valmis liikuma unistuste poole, sest õnn on julgete päralt.
Kõik sai alguse 90ndate aastate lõpus, kui Kadi abielu purunes. Ehkki enne seda oli elu talle mitmel korral küll keeruliste lõikuste, küll muude terviseriketega otsaette koputanud, ei tahtnud naine saatust kuulda võtta. “Ma ei osanud tol hetkel neid asju elus edasiliikumisega seostada. Abielu lahutades sain viimaks aru, et endistviisi enam ei saa,” meenutab Kadi aega, kui oli kümme aastat abielus olnud.
"Ise arvasin, et olen õnnelikus kooselus ja kõik on hästi. Ei olnud sugugi. Nägin varemgi märke, mis teist keelt kõnelesid, aga petsin ennast. Võib-olla oli enesepettus vajalik, sest ei taha ju üksi olla. Laps oli ka alles väike.” Lahutuse algatas Kadi, kuna abikaasa ei suutnud otsustada, aga Kadi ei tahtnud enam venitada. “See oli mu elus esimest ja loodan, et ka viimast korda, kui mõtlesin enesetapule. Mitte ei plaaninud, aga arutlesin, et küllap see on hetk, kust inimesed ei oska ega taha edasi minna. Mul polnud õrna aimugi, mida oma eluga ette võtta. Kui öeldakse, et sul on ju väike laps, pead tema nimel elama, siis sel hetkel ei suutnud mind lapski rõõmustada." Kadi usub, et need, kes pole sellises olukorras olnud, ei saa suure tõenäosusega aru. Lihtsalt on suur must auk ja selles olles ei näe ühtki head asja.
"Samal ajal suri mu 35-aastane õde vähki. Mu esimene, tohutult palju andev töökoht kadus. Kõik võeti mu elust ära." Praegu vanema ja targemana leiab Kadi, et kõik see oli vajalik. "Ju ma olen selline kõrgelt kukkuja, kes ei astu olulisi samme enne, kui kui on nende vajalikkuses kindel."
Naises oli siiski rohkem sisemist jõudu, kui ta isegi teadis. "Põdesin oma aja ära ja hakkasin küünte ja hammastega august välja ronima. Psühholoogi ja psühhiaatri juures käisin, tablette sõin. Joogasse läksin. Alguses lihtsalt selleks, et kodust välja saada. Seejärel tegin juhiloa, läksin inglise keele ja õmblemiskursustele, et mitte niisama konutada. Mõne aja pärast lisandus veel organisatsioonikäitumise magistriõpe. Praegu tundub isegi natuke hullumeelne rabelemine, aga muud ei jäänud üle.
Elu võttis uue suuna
Kadi läks personalijuhiks Tallinna Kaubamajja, mis oli tol ajal väga mainekas ettevõte. Ta suunas kogu oma energia töösse, kuni sai Selveri teenindusdirektoriks. "Olin elus jõudnud sinna, kus justkui kõik on paigas nii tööl kui kodus. Igav hakkas, tahtsin midagi põnevat," räägib ta oma elust. "Sain kokku vana tuttavaga, kes oli äsja lõpetanud Holistilise Teraapia Instituudi. See tundus just see, mida mul tol hetkel vaja oli. Samal päeval esitasin kooli sisseastumiseks avalduse. Grupp oli täis, aga keegi ütles viimasel hetkel ära ja ma sain koha. Juhused hakkasid minu kasuks mängima."
Kadile meeldib oma otsuseid ja käitumist analüüsida. "Usun, et kipume väljastpoolt kodu otsima lahendusi, kui kardame koduseid teemasid. Kui mõni mu teraapiaklient pajatab soovist karjäärimuudatusi teha, siis enne neist rääkimist küsin, kuidas tal lähisuhtega lood on. Väga tihti on asjad käest ära."
Kadi leiab, et see on eelkõige naiste teema. Kui naised muutuvad ühiskonnas väga aktiivseks, lähevad poliitikasse, hakkavad vabatahtliku rollis rassima, siis küllap ei ole kodus piisavalt seda, mis köidab ja südamele rõõmu pakub.
"Nii oli minulgi. Praegu olen palju vähem aktiivne. Valin hoolega koolitusi, püüan minimaalselt osaleda ühingute-seltside töös ja sõpruskondades, sest mul on kodus hea olla. "
Tõde peeglist ja päevikust
Kui Kadi tööelu õitses, siis isiklik elu kiratses. Toona ta seda veel nii ei näinud. Koolist saadud põnevad teadmised, pidev eneseanalüüs ja tunnete jälgimine viisid järgmise peatüki juurde tema elus. "Mäletan aega, kui olin tööst hästi väsinud. Tegu oli klassikalise läbipõlemissündroomiga," ütleb Kadi. "Aeg-ajalt viskasin töölt koju jõudes esikusse mantliga pikali ning nutsin. Iseendast oli hale, kuid äratulekut lükkasin edasi. Ühel hetkel tuli tunne, et kui ma nüüd, siin ja praegu, lahkumisavaldust ei esita, siis ma ei taha enam endale peeglist otsa vaadata. Ma ei ole iseenda vastu aus. Tühja sellest, mida teised arvavad."
Kadi ei saanud oma mõtteid eirata. Kuna ta on suur päevikupidaja, siis oli ta kõik probleemid, tunded ja tülpimuse kirja pannud. "Mul ei olnud enam kuskile põgeneda. See vist ongi hetk, millest alates ma endalt ikka ja jälle küsin, kas see, mis ma teen, on minu jaoks õige. Kas teen endale haiget või head ja olulist asja? See on kõige tähtsam minu jaoks praegu." Varem käis naine endale oluliste küsimustega teadmanaise juureski. Praegu vaatab ta lihtsalt peeglisse ja teab vastuseid.
Kadi pani palgatöö ukse enda järelt kinni, õppis joogatreeneriks ja psühhoterapeudiks. "Mõtlesin, et tore oleks nüüd midagi muud teha. Ma ei olnud väga kindel, kas ma joogaõpetajana tööle asun, aga tol hetkel tundus põnev õppida kuu aega Poolas rahvusvahelistel kursustel." Jooga jäi siiski tema ellu.
Käib hinge teel...
Praegu valitseb Kadi elus kuldajastu. Värske suhe ja kasulapsed ilmestavad tema kodust elu. Jooga ja teraapiatöö teevad vaimule pai. "Ma pole nii õnnelik kunagi olnud kui praegu. Usun, et õnn tähendab hinge teel käimist. Olen õigel rajal, asjad sujuvad. Mu elu justkui voolab: õiged uksed avanevad, õiged inimesed tulevad mu teele. Olen ise õigel ajal õiges kohas ja tunnen ennast hästi," loetleb ta. Kadi ei esita õnnele nõudmisi. "Ärkan hommikul uudishimu ja rõõmuga, ootan päeva ja mõtlen, mida see mulle toob. Olen enamjaolt entusiastlik ja õhtul lähen hea tundega magama." Ta on kogenud aegu, mil ärkas suure pessimismi, väsimuse ja tülpimusega. Nüüd on see minevik.
Kadi sõnul muutub õnn ajas. Noorena on saavutused ja asjad, mis teistele näha, olulised. Uskudes Idamaade filosoofiat, mille järgi impulss enese arendamiseks peaks tulema 40. eluaastaks enda seest, mitte väljast, leiab ta: "Ei peaks enam olulisi otsuseid tegema selle järgi, et mu ema oli õpetaja või mees tahab, et ma käiks majandusliku kindlustunde nimel palgatööl. Igal inimesel peaks selles vanuses olema oskus ja harjumus endasse vaadata."
Praegu on Kadi õnnelik eelkõige siis, kui tunneb end oma nahas hästi. "Õnnist olemist tunnen pigem vaiksetel hetkedel iseendaga olles, see on õnne kriteeriumile lisandunud."
Jooga aitab ennast tundma õppida
Tänu joogale on parimaks abiliseks hoopis tema keha. "See on nii tundlikuks muutunud, et ma ei pea kannatusi ära ootama. Olles vales seltskonnas või kohas, hakkab keha kohe märku andma: siis lööb vahel piste sisse või tunnen väsimust ja energiapuudust," ütleb Kadi. Ta teab paremini oma vajadusi seepärastki, et on endalt palju küsinud: mida ma tahan?
"Kui lisaks mõtlemisele oma soovid kirja panna, jõuame iseendas suuremale selgusele. Anname väe asjadele, et need liiguksid materialiseerumise suunas. Aeg-ajalt võtan aja maha ja mõtlen teadlikult selle peale."
Pärast palgatööst loobumist pidi ta tühjust taluma poolteist aastat. "Ma ei tundnud ennast kindlalt, kliente oli vähe. Sain tööpakkumise vanalt tuttavalt. Kuna raha oli vaja, otsustasin töövestlusele minna. Jalgsi koju minnes müüsin terve tee endale tööle mineku mõtet. Kodus vajusin diivanile ja olin õhtuni täiesti jõetu," toob ta näite keha viisist meile midagi õpetada. "Ma ei jaksanud normaalset hingata, kätt ega jalga tõsta. Täpselt selle hetkeni, kui loobusin pakutud töökohast. Samal minutil tuli energia tagasi. Mul oli tunne, nagu oleksin ühendatud toruga, kust energia minusse voolab. Kümne minutiga olin täiesti terve, rõõmus ja elujõuline." Naise arvates ongi tähtsaim eesmärk jõuda iseendale lähemale. "See on suur õppetükk mu elus, mille eest olen väga tänulik."
Õnn peitub lihtsuses
Kadi on olnud õppija terve elu. "Püüan alati erinevaid teadmisi enda kogemusega siduda ja need seeläbi omandada. Raamatuid lugedes joonin olulised kohad alla ja kirjutan tarkused välja. Nii tekib aja jooksul elutarkus." Oluliseks väärtuseks on kujunenud lihtsus. Ta ei saa aru inimestest, kelle arvates peab elu olema keeruline. Milleks programmeerida, et elu on kannatus? Ei pea olema! "Elu võiks lihtne olla ja minu jaoks ongi. Teen ainult neid asju, mis mu südant rõõmustavad. Suhtlen nendega, kellega on hea koos olla. Olen ainult nendes olukordades, kus tunnen ennast hästi. See ongi lihtsus ja siirus. Seda on nimetatud egoismiks, aga mulle meeldib."
Vahel küsivad kliendid, kas niiviisi igav ei hakka. Tema väidab vastupidist: "Kui ma usaldan elu, ei jää põnevus tulemata. Seda on paljudel raske mõista. Nad arvavad, et siis on elu üksluine, igav ja hall." Kadi usub vastupidist. Pigem on ruumi tulla õigetel asjadel. "Nii kaua kui punnitan ja raha pärast tööl käin ning loodan, et ühel päeval hakkan unistuste elu elama, ei pruugi seda tullagi. Vahel paneb elu soovidele piirid mõne raske haiguse või lähedase kaotusega. Kui lasen aga hirmudest lahti, usaldan, siis leiab sobiv lahendus mu ise üles. Viimasel ajal on mu ellu tulnud mitu projekti, millest olen kunagi unistanud. Näiteks meditatsiooniplaatide tegemine ja joogalaagrid, mille korraldamist tõeliselt naudin."
Kadi tähelepaneku järgi kipuvad inimesed arvama, et ei tohi astuda samme, mis toovad rahuldust pakkuva elu. Tema ise on valmis liikuma unistuste poole, sest õnn on julgete päralt.
