Helgi Toomsalu: otsi üles oma ürgne loomus
Kui naiselikud on eestlannad?
See pole ainult Eesti naiste mure, et kipume võrdlema end meestega. Soovime olla sama edukad, läbilöögivõimelised ja tunnustatud. Samal ajal võime minna teise äärmusse, et väliselt võimalikult naiselikud välja näha. See aga ei muuda sügaval sisimas peituvaid väärtushinnanguid.
Hiljuti rääkisin väga sooja, emotsionaalse ja sõbraliku naisega, kes oli täiesti endast väljas, kuna oli tankinud kogemata vale bensiini. Küsisin, mis teda nii väga häirib. Kas ta usub, et mees oleks võinud teha samasuguse vea? Ta vastas: "Mitte iialgi!"
See on üks pisike näide, kuidas naised võrdlevad end kogu aeg meestega, ilma et annaksid endale sellest aru.
Pärast Nekrassovi teoste ilmumist räägitakse palju liigse emaarmastuse kahjulikkusest. Miks see tekib?
Kui naine pole leidnud üles iseenda naiselikkust, võib ta selle kompenseerimiseks püüda olla hea ema. Tahaksime ju olla täiuslikud vähemalt ühes valdkonnas. Kipume iseendale osutamata jäetud armastust kandma üle oma lastele, oodates, et nemad teevad meid vastutasuks õnnelikuks.
Mulle meeldib väga ühest raamatust loetud lause: "Suurim kingitus, mis me oma lastele teha saame, on elada oma elu õnnelikult." Õige emaarmastus pole kasvanud välja süütundest või kohustusest, vaid armastusest iseenda vastu. Sel juhul pole lastel ema ja isa ees süütundeid, nad ei pea otsima nende heakskiitu ega tegema mitte midagi vanemate pärast.
Kas Eesti naised on ohvrimeelsed?
Ma ei nimetaks seda ohvrimeelsuseks. Mulle tundub, et naised pahatihti lihtsalt ei tea, mis on nende vajadused. See on hästi näha näiteks puhkuste ajal, kui suur osa naisi lihtsalt sebib ringi. Käiakse ühes ja teises kohas, süüakse, juuakse ja vedeletakse natuke aega palmi all. Mitte et see halb oleks, aga tasuks endalt küsida: milline põhivajadus peitub sellise tegevuse taga?
Loomadelt on alati palju õppida. Minu lambad ei võta kunagi puhkust, vaid aina söövad, jalutavad toidu hankimiseks ringi, magavad, nuusutavad tuult ja pööravad rebase lõhna tundes uudishimulikult pead.
Nüüd, kui ma ise elan maal, kõlab minu meelest naljakalt, kui inimesed räägivad, et lähevad puhkama. Puhkama millest? Kui ma armastan oma tööd, siis teen seda ju meeleldi. Võib-olla vajan puhkust perest? Kuid miks ma ei puhka siis perest natuke iga päev?
Tundub, et kõik tegemised on kuhjatud 11 kuule ning siis püütakse ühe kuu jooksul meeleheitlikult puhata. Ma ei usu, et ühegi inimese vajadus oleks lebada palmi all.
Inimene on võtnud siia ilma tulles kaasa loomise vajaduse. Puudutagu see siis tööd, laste kasvatamist, pesa punumist või mida iganes. See sügaval sisimas asuv vajadus võib tuua välja kummalisi soove. Mõni tahab luua maalides, mõni punudes, mõni midagi muud tehes.
Kuidas saada teada, mida ma üldse vajan?
Kõigepealt tuleks loobuda igat sorti pseudoasjade võtmisest oma ellu. Lasta lahti kõigest sellest, mis ei valmista enam rõõmu. Kui koristan kodu ega taha enam mõne asja pealt tolmu pühkida, siis tuleks see ese ära kinkida või minema visata. Samamoodi töökoht, mis enam ei rõõmusta, ja oma aja ära elanud suhted.
Paljud on sättinud end pangalaenude ja muu sarnasega nii suurde oravarattasse, et tekib küsimus: millal nad siis elama hakkavad? Ühel päeval, kui laen saab makstud, võib selguda, et lapsed on vahepeal suureks kasvanud ning kõik, mida oleks justkui tahetud maailmale anda, on jäänud inimese sisse ja ta isegi ei tea, mis see on.
Kui vastuvõtule tuleb mõni karjääriinimene, kes on hakanud end selles oravarattas õnnetuna tundma, olen vahel küsinud: kui sul poleks kõike seda, mis praegu on, mis sul siis oleks? Mis juhtuks, kui sa ei elaks enam nii suures majas ning sul polekski moodsat köögimööblit?
Võib selguda, et vanajumal on meile kõik vajaliku kaasa andnud ja suur osa häid asju on ilma rahata. Näiteks puhas õhk, linnulaul ja imeline loodus. On nii vähe asju, mille jaoks õigupoolest raha tarvis läheb, ja ka sellest vähesest saab inimene valida, mida ta kõige rohkem vajab.
Kui palju on abielusid, mis võiksid juba lõppenud olla?
Sellele küsimusele on keeruline vastata. Iga inimene meie elus on tulnud meile midagi õpetama. Kuid suhtest, mille arendamisega enam hakkama ei saa ja mis toob esile pigem negatiivset, võiks küll lahti lasta.
Kui kahel inimesel on olnud kunagi ühisosa, mis on nüüdseks ära õpitud, ei tähenda see, et iga hinna eest peaks elama teise kõrval ainult sellepärast, et temaga on kunagi abiellutud.
Ka lahkuminekut saab võtta loomulikult: asjad algavad ja lõpevad teatud ajal.
(Kirjutas Annika Põltsam ajakirjas Eesti Naine )
See pole ainult Eesti naiste mure, et kipume võrdlema end meestega. Soovime olla sama edukad, läbilöögivõimelised ja tunnustatud. Samal ajal võime minna teise äärmusse, et väliselt võimalikult naiselikud välja näha. See aga ei muuda sügaval sisimas peituvaid väärtushinnanguid.
Hiljuti rääkisin väga sooja, emotsionaalse ja sõbraliku naisega, kes oli täiesti endast väljas, kuna oli tankinud kogemata vale bensiini. Küsisin, mis teda nii väga häirib. Kas ta usub, et mees oleks võinud teha samasuguse vea? Ta vastas: "Mitte iialgi!"
See on üks pisike näide, kuidas naised võrdlevad end kogu aeg meestega, ilma et annaksid endale sellest aru.
Pärast Nekrassovi teoste ilmumist räägitakse palju liigse emaarmastuse kahjulikkusest. Miks see tekib?
Kui naine pole leidnud üles iseenda naiselikkust, võib ta selle kompenseerimiseks püüda olla hea ema. Tahaksime ju olla täiuslikud vähemalt ühes valdkonnas. Kipume iseendale osutamata jäetud armastust kandma üle oma lastele, oodates, et nemad teevad meid vastutasuks õnnelikuks.
Mulle meeldib väga ühest raamatust loetud lause: "Suurim kingitus, mis me oma lastele teha saame, on elada oma elu õnnelikult." Õige emaarmastus pole kasvanud välja süütundest või kohustusest, vaid armastusest iseenda vastu. Sel juhul pole lastel ema ja isa ees süütundeid, nad ei pea otsima nende heakskiitu ega tegema mitte midagi vanemate pärast.
Kas Eesti naised on ohvrimeelsed?
Ma ei nimetaks seda ohvrimeelsuseks. Mulle tundub, et naised pahatihti lihtsalt ei tea, mis on nende vajadused. See on hästi näha näiteks puhkuste ajal, kui suur osa naisi lihtsalt sebib ringi. Käiakse ühes ja teises kohas, süüakse, juuakse ja vedeletakse natuke aega palmi all. Mitte et see halb oleks, aga tasuks endalt küsida: milline põhivajadus peitub sellise tegevuse taga?
Loomadelt on alati palju õppida. Minu lambad ei võta kunagi puhkust, vaid aina söövad, jalutavad toidu hankimiseks ringi, magavad, nuusutavad tuult ja pööravad rebase lõhna tundes uudishimulikult pead.
Nüüd, kui ma ise elan maal, kõlab minu meelest naljakalt, kui inimesed räägivad, et lähevad puhkama. Puhkama millest? Kui ma armastan oma tööd, siis teen seda ju meeleldi. Võib-olla vajan puhkust perest? Kuid miks ma ei puhka siis perest natuke iga päev?
Tundub, et kõik tegemised on kuhjatud 11 kuule ning siis püütakse ühe kuu jooksul meeleheitlikult puhata. Ma ei usu, et ühegi inimese vajadus oleks lebada palmi all.
Inimene on võtnud siia ilma tulles kaasa loomise vajaduse. Puudutagu see siis tööd, laste kasvatamist, pesa punumist või mida iganes. See sügaval sisimas asuv vajadus võib tuua välja kummalisi soove. Mõni tahab luua maalides, mõni punudes, mõni midagi muud tehes.
Kuidas saada teada, mida ma üldse vajan?
Kõigepealt tuleks loobuda igat sorti pseudoasjade võtmisest oma ellu. Lasta lahti kõigest sellest, mis ei valmista enam rõõmu. Kui koristan kodu ega taha enam mõne asja pealt tolmu pühkida, siis tuleks see ese ära kinkida või minema visata. Samamoodi töökoht, mis enam ei rõõmusta, ja oma aja ära elanud suhted.
Paljud on sättinud end pangalaenude ja muu sarnasega nii suurde oravarattasse, et tekib küsimus: millal nad siis elama hakkavad? Ühel päeval, kui laen saab makstud, võib selguda, et lapsed on vahepeal suureks kasvanud ning kõik, mida oleks justkui tahetud maailmale anda, on jäänud inimese sisse ja ta isegi ei tea, mis see on.
Kui vastuvõtule tuleb mõni karjääriinimene, kes on hakanud end selles oravarattas õnnetuna tundma, olen vahel küsinud: kui sul poleks kõike seda, mis praegu on, mis sul siis oleks? Mis juhtuks, kui sa ei elaks enam nii suures majas ning sul polekski moodsat köögimööblit?
Võib selguda, et vanajumal on meile kõik vajaliku kaasa andnud ja suur osa häid asju on ilma rahata. Näiteks puhas õhk, linnulaul ja imeline loodus. On nii vähe asju, mille jaoks õigupoolest raha tarvis läheb, ja ka sellest vähesest saab inimene valida, mida ta kõige rohkem vajab.
Kui palju on abielusid, mis võiksid juba lõppenud olla?
Sellele küsimusele on keeruline vastata. Iga inimene meie elus on tulnud meile midagi õpetama. Kuid suhtest, mille arendamisega enam hakkama ei saa ja mis toob esile pigem negatiivset, võiks küll lahti lasta.
Kui kahel inimesel on olnud kunagi ühisosa, mis on nüüdseks ära õpitud, ei tähenda see, et iga hinna eest peaks elama teise kõrval ainult sellepärast, et temaga on kunagi abiellutud.
Ka lahkuminekut saab võtta loomulikult: asjad algavad ja lõpevad teatud ajal.
(Kirjutas Annika Põltsam ajakirjas Eesti Naine )
