Ingellik paar loob oma perele küllusliku paradiisi
("Naisteleht", dets´ 2011, tekst: Kristel Rõss, fotod: Aldo Luud ja erakogu)
Ingliterapeut Terje (30) ja aednikuks õppinud kirjamees Taavi Möldri (26) tajusid juba enne silmast-silma kohtumist, et nad on hingesugulased ehk poolekesed. “Üheskoos moodustame me täiusliku terviku,” ütleb noorpaar. Ka nende armastuse vili – kolme ja poole kuu vanune Angelique – istub emme süles vagusi justkui kehastunud inglike.
Taavi ja Terje, vaimsete nimedega Samia ja Meckron, loovad oma avala silmavaate ja siiraste mõtetega justkui teistsuguse reaalsuse, kus domineerivad jumalik armastus, headus ja harmoonia. Paar elab Võrumaal looduse rüpes Taavi isatalus, mille läheduses kerkib nende päris oma kodu. “Rajame oma perele imelise paradiisi,” ütlevad nad.
Terje valab ingli-piltidega tassidesse taimeteed ja pakub enda küpsetatud kodust õunakooki. Riiulil hakkavad silma inglikujukesed, inglikaardid ja ingliraamatud. Huvitav, kas pererahva kõrval askeldab ka mõni lihtsureliku silmale nähtamatu ingellik olend?
“Ikka, inglid on kogu aeg meiega. Näen neid pigeme sähvatuste ja sädelusena,” kirjeldab pereema. “Ka kaitseinglid hoiavad alati meie ligi,” lisab pereisa, kes hakkas oma kaitseingliga suhtlema juba 14-aastaselt.
Möldrid lõid mõne aja eest Võru kesklinnas inglitoa: vaimse keskuse, kus puhastuda negatiivsest, leida inspiratsiooni vaimseks kasvuks, saada aimu elueesmärgist, luua suhetesse harmooniat ning ära tunda oma hingesugulast ehk poolekest. Täna jätkavad nad sama tegevust looduse keskel.
Tänan, et sa oled olemas!
Kuigi selgeltnägija võimetega Terje teadis oma esimese lapse Ramon Silvesteri (10) isaga kohtudes, et nad ei jää kokku, ei hakanud ta ettemääratust vägisi muutma. Sünnitusel langes ta koomasse ning koges kehast väljaminekut. Maisest elust lahkumast takistas teda mõte lapsest, kes oleks pidanud kasvama emata.
Kui Terje pühendus vaimsele teele ja ingliteraapiale, palvetas ta koos oma vaimse õpetajaga, et tema ellu tuleks hingesugulane. Ühel õhtul märkas ta reikiklubi portaalis Taavi pildita kasutaja-kontot ja teda tabas tõeline äratundmine. “Teadsin, et otsingud on lõppenud, kõik on paika loksunud... Oli tahtmine talle kirjutada: tänan, et sa olemas oled... Siis aga mõtlesin, et äkki ehmatan noore poisi ära,” naerab ta.
Läks paar päeva mööda ja Taavi kirjutas Terjele: “Tänan, et olemas oled!”
Taavi tunnistab, et silmitses Terje pilti kümmekond minutit ühtejutti. “Mulle meenus, et tema on minu hinge teine pool, et oleme kokku loodud. Ühest küljest on see justkui teekonna lõpp, teisalt aga alles algus,” kõnleb ta vaikse, aga väga sugestiivse häälega.
Noored hakkasid kirjutama, tekkis suur austus teineteise suhtes. Nad teadsid, et on leidnud sõbra kogu eluks!
Tegelikult andis elu Taavile ja Terjele juba varem vihjeid selle kohta, et nad on teineteist leidmas. Ajal kui Terje töötas ettekandjana Atlantises, sai Taavi märke selle kohta, et peaks seda Tartu restorani külastama...
“Kui unistasin oma poolekesest, tundsin vahel virsikute lõhna ja maitset... Aga Terjele meeldivadki virsikud väga!” muheleb Taavi. Veel hakkasid mõlemat kummitama muusikapalad, mis just poolekesele tollal meeldisid...
Esimesel silmast-silma kohtumisel lõkerdas Terje ohjeldamatult naerda, ta oli erilises rõõmujoovastuses... “Käisime ühel üritusel, aga tekkis tahtmine olla kahekesi, joosta ära metsa või põllule. Pidime külastama Piusa koopaid ja mina lootsin, et äkki me seal suudleme... Aga Piusa koopad olid kinni!”
“Mäletan, kuidas Terje muudkui torises, et miks need koopad küll kinni peavad olema!” naerab Taavi.
“Kui Taavi seisis minu kõrvale, hakkas kogu käsi kuumama,” meenutab Terje. “Lahkudes me kallistasime, sel hetkel meenusid kõik eelnevad elud, mil oleme olnud koos,” meenutab õnnelik paar.
Kui Terje otsustas kolida koos Taaviga väikesse majja metsa sees, olid tuttavad jahmunud. Terje tajus vabanemist – kuigi ta teenis linnas head palka, ei jäänud pärast korterilaenu ja maksude tasumist suurt midagi kätte. “Töötasin pikki päevi ja tundsin ennast aheldatuna. Iseenda jaoks tuli näpata aega öötundide arvelt!”
Naine tunnistab, et oli enne vaimsuse leidmist sügavas depressioonis. Tema nägija-võimeid ei võetud tõsiselt, sest naises polnud enesekindlust. “Kui nägin vaimolendeid ja sädemeid enda ümber, mõtlesin, et mul on ajukasvaja või kõrge vererõhk.”
Terje ütleb, et pakkus oma abi neile, kes seda ei olnud valmis vastu võtma. Täna aitab ta neid, kes seda vajavad ja soovivad.
Taavi unistas tütrest alates 16. eluaastast
Terje oli võlutud Taavi plaanist ehitada oma kätega perele maja. “See on ju kõige imelisem, mida naisele lubada!” leiab ta.
Kui Terje jäi lapseootele, teadsid mõlemad, et sünnib tütar, kuigi ultrahelis lapse sugu ei öeldud. Noored vanemad ostsid tüdruku-rõivaid ja värvisid toa roosaks. Taavi lisab, et soovis juba alates 16. eluaastast tütart.
Angelique tuli ilmale keisrilõike abil, sest esimese lapse sünnist jäänud keisrilõike haav oleks võinud rebeneda. Taavi oli sünnituse juures ja laps ulatati kohe tema kätele. “Seda imelist tunnet on võimatu sõnadega kirjeldada... Armastusest sündinud laps on ju meie kõrgeim looming.”
Angelique, keda vanemad kutsuvad hellitavalt Ansuks, on imerahulik laps, kes hakkas kohe pead hoidma ja naeratama. Kui emme-issi teevad nalja, kilkab beebi kaasa, justkui mõistaks kõike... “Mõistabki!” kinnitab noor isa teadvalt.
Taavi ja Terje istutasid tütrekesele ka oma puu nende tulevase maja juurde, mis asub Taavi isatalust paar kilomeetrit eemal.
Noor pereisa saab rakendada oma kodu loomisel Räpina aianduskoolis õpitut. “On oluline elada looduse keskel – see on armastuse atmosfääris. Ka parim toit on enda kasvatatud ja valmistatud,” rõhutab mees. Naine lisab, et kui linnas algas kodu korteriuksest, on praegu koduks kogu see kaunis maakoht. “Milline avarus!” õhkab ta.
Õnneliku paari koostoimimine on olnud viljakas igas mõttes. “Pärast kokkusaamist oleme teinud rohkem kui kogu varasema elu jooksul,” tõdevad nad. Möldrid on loonud MTÜ Ingliabi Seltsi ja inerneti-foorumi. Ameerika suurkirjastus Balboa Press ilmutas Taavi kirjutatud raamatu “Sõdalasingli ärkamine” (The awakening of a warrior-angel), kus mees räägib elu lihtsatest põhitõdedest, mida kaitseingel talle õpetas.
Rahulik ja sirgjooneline Taavi ning jutukas ja impulsiivne Terje täiustavad teineteist. “Mina käes raha pudeneb, aga Taavi on kokkuhoidlik. Kui mina lähen poodi värvi ostma, võib juhtuda, et naasen telgi ja šokolaadiga, Taavi aga ostabki ainult värvi,”naerab Terje.
Aga Taavi ja Terje ei tülitse kunagi, sest nad austavad teineteist. “Ja nagelemiseks polegi põhjust, elame ju kirjaniku ja ingliterapeudi head elu.... “naerab Taavi. Hommikul saadavad nad Ramoni kooli, siis pikutavad veel koos Ansuga, teevad tule pliidi alla, valmistavad süüa ning töötavad arvutis. Taavi on juba alustanud uue raamatu kirjutamist ja Terje teeb soovijatele tervendavaid ingliseansse.
Miks ikkagi on oma poolekese äratundmine paljudele nii raske? “Sest me esitame talle nõudmisi – olgu ta pikk, ilus, lokkis juustega jne. Aga võibolla on sinu pooleke selles elus kehastunud hoopis teistsuguseks! Saad seda, mida soovid, aga see pole õnn,“ kõneleb Terje. Ta lisab veel, et õnne toetuspunkt ei ole eales teises inimeses. Kes ootab õnne väljastpoolt, jääbki ootama!
Taavi sõnul on veider, et tänapäeva kool ei õpeta lastele olulisimat – kuidas elada õnnelikult. Ta usub, et iga inimene kohtab elus oma poolekest, aga võib juhtuda, et ta kõnnib temast mööda.
Isegi poolekeste puhul pole välistatud lahkuminek, kui tehakse valesid valikuid. Armastuse energia on kõrge intellektiga olend, kes lahkub vale eluviisi ja püüdlustega inimese juurest. Aga tõeline armastus aja jooksul ainult kasvab, see ei ole lahvatav ja kiirelt kustuv leek.
Jõulude ajal on soovidel imevägi
Terje mäletab, et jõulude ajal sugenes tema hinge alati kriipiv kurbus... “Aga nüüd pulbitseb minus ainult rõõm, olgu põhjuseks lumehelbed, piparkoogid, koosolemine... See on tõeline jõulutunne, nagu kogesin kauges lapsepõlves.”
Et jõulude ajal on inimesed eriti vastuvõtlikud, on siis ka head teha kerge. Möldrid kingivad vabatahtlike abil Eesti koolides lastele armsaid ingli-raamatuid.
Terje ja Taavi tuletavad meelde: kui me midagi kogu hingest soovime, hakkab kõiksus seda soovi täitma. Eriti imelisel jõuluajal.
Taavi ja Terje, vaimsete nimedega Samia ja Meckron, loovad oma avala silmavaate ja siiraste mõtetega justkui teistsuguse reaalsuse, kus domineerivad jumalik armastus, headus ja harmoonia. Paar elab Võrumaal looduse rüpes Taavi isatalus, mille läheduses kerkib nende päris oma kodu. “Rajame oma perele imelise paradiisi,” ütlevad nad.
Terje valab ingli-piltidega tassidesse taimeteed ja pakub enda küpsetatud kodust õunakooki. Riiulil hakkavad silma inglikujukesed, inglikaardid ja ingliraamatud. Huvitav, kas pererahva kõrval askeldab ka mõni lihtsureliku silmale nähtamatu ingellik olend?
“Ikka, inglid on kogu aeg meiega. Näen neid pigeme sähvatuste ja sädelusena,” kirjeldab pereema. “Ka kaitseinglid hoiavad alati meie ligi,” lisab pereisa, kes hakkas oma kaitseingliga suhtlema juba 14-aastaselt.
Möldrid lõid mõne aja eest Võru kesklinnas inglitoa: vaimse keskuse, kus puhastuda negatiivsest, leida inspiratsiooni vaimseks kasvuks, saada aimu elueesmärgist, luua suhetesse harmooniat ning ära tunda oma hingesugulast ehk poolekest. Täna jätkavad nad sama tegevust looduse keskel.
Tänan, et sa oled olemas!
Kuigi selgeltnägija võimetega Terje teadis oma esimese lapse Ramon Silvesteri (10) isaga kohtudes, et nad ei jää kokku, ei hakanud ta ettemääratust vägisi muutma. Sünnitusel langes ta koomasse ning koges kehast väljaminekut. Maisest elust lahkumast takistas teda mõte lapsest, kes oleks pidanud kasvama emata.
Kui Terje pühendus vaimsele teele ja ingliteraapiale, palvetas ta koos oma vaimse õpetajaga, et tema ellu tuleks hingesugulane. Ühel õhtul märkas ta reikiklubi portaalis Taavi pildita kasutaja-kontot ja teda tabas tõeline äratundmine. “Teadsin, et otsingud on lõppenud, kõik on paika loksunud... Oli tahtmine talle kirjutada: tänan, et sa olemas oled... Siis aga mõtlesin, et äkki ehmatan noore poisi ära,” naerab ta.
Läks paar päeva mööda ja Taavi kirjutas Terjele: “Tänan, et olemas oled!”
Taavi tunnistab, et silmitses Terje pilti kümmekond minutit ühtejutti. “Mulle meenus, et tema on minu hinge teine pool, et oleme kokku loodud. Ühest küljest on see justkui teekonna lõpp, teisalt aga alles algus,” kõnleb ta vaikse, aga väga sugestiivse häälega.
Noored hakkasid kirjutama, tekkis suur austus teineteise suhtes. Nad teadsid, et on leidnud sõbra kogu eluks!
Tegelikult andis elu Taavile ja Terjele juba varem vihjeid selle kohta, et nad on teineteist leidmas. Ajal kui Terje töötas ettekandjana Atlantises, sai Taavi märke selle kohta, et peaks seda Tartu restorani külastama...
“Kui unistasin oma poolekesest, tundsin vahel virsikute lõhna ja maitset... Aga Terjele meeldivadki virsikud väga!” muheleb Taavi. Veel hakkasid mõlemat kummitama muusikapalad, mis just poolekesele tollal meeldisid...
Esimesel silmast-silma kohtumisel lõkerdas Terje ohjeldamatult naerda, ta oli erilises rõõmujoovastuses... “Käisime ühel üritusel, aga tekkis tahtmine olla kahekesi, joosta ära metsa või põllule. Pidime külastama Piusa koopaid ja mina lootsin, et äkki me seal suudleme... Aga Piusa koopad olid kinni!”
“Mäletan, kuidas Terje muudkui torises, et miks need koopad küll kinni peavad olema!” naerab Taavi.
“Kui Taavi seisis minu kõrvale, hakkas kogu käsi kuumama,” meenutab Terje. “Lahkudes me kallistasime, sel hetkel meenusid kõik eelnevad elud, mil oleme olnud koos,” meenutab õnnelik paar.
Kui Terje otsustas kolida koos Taaviga väikesse majja metsa sees, olid tuttavad jahmunud. Terje tajus vabanemist – kuigi ta teenis linnas head palka, ei jäänud pärast korterilaenu ja maksude tasumist suurt midagi kätte. “Töötasin pikki päevi ja tundsin ennast aheldatuna. Iseenda jaoks tuli näpata aega öötundide arvelt!”
Naine tunnistab, et oli enne vaimsuse leidmist sügavas depressioonis. Tema nägija-võimeid ei võetud tõsiselt, sest naises polnud enesekindlust. “Kui nägin vaimolendeid ja sädemeid enda ümber, mõtlesin, et mul on ajukasvaja või kõrge vererõhk.”
Terje ütleb, et pakkus oma abi neile, kes seda ei olnud valmis vastu võtma. Täna aitab ta neid, kes seda vajavad ja soovivad.
Taavi unistas tütrest alates 16. eluaastast
Terje oli võlutud Taavi plaanist ehitada oma kätega perele maja. “See on ju kõige imelisem, mida naisele lubada!” leiab ta.
Kui Terje jäi lapseootele, teadsid mõlemad, et sünnib tütar, kuigi ultrahelis lapse sugu ei öeldud. Noored vanemad ostsid tüdruku-rõivaid ja värvisid toa roosaks. Taavi lisab, et soovis juba alates 16. eluaastast tütart.
Angelique tuli ilmale keisrilõike abil, sest esimese lapse sünnist jäänud keisrilõike haav oleks võinud rebeneda. Taavi oli sünnituse juures ja laps ulatati kohe tema kätele. “Seda imelist tunnet on võimatu sõnadega kirjeldada... Armastusest sündinud laps on ju meie kõrgeim looming.”
Angelique, keda vanemad kutsuvad hellitavalt Ansuks, on imerahulik laps, kes hakkas kohe pead hoidma ja naeratama. Kui emme-issi teevad nalja, kilkab beebi kaasa, justkui mõistaks kõike... “Mõistabki!” kinnitab noor isa teadvalt.
Taavi ja Terje istutasid tütrekesele ka oma puu nende tulevase maja juurde, mis asub Taavi isatalust paar kilomeetrit eemal.
Noor pereisa saab rakendada oma kodu loomisel Räpina aianduskoolis õpitut. “On oluline elada looduse keskel – see on armastuse atmosfääris. Ka parim toit on enda kasvatatud ja valmistatud,” rõhutab mees. Naine lisab, et kui linnas algas kodu korteriuksest, on praegu koduks kogu see kaunis maakoht. “Milline avarus!” õhkab ta.
Õnneliku paari koostoimimine on olnud viljakas igas mõttes. “Pärast kokkusaamist oleme teinud rohkem kui kogu varasema elu jooksul,” tõdevad nad. Möldrid on loonud MTÜ Ingliabi Seltsi ja inerneti-foorumi. Ameerika suurkirjastus Balboa Press ilmutas Taavi kirjutatud raamatu “Sõdalasingli ärkamine” (The awakening of a warrior-angel), kus mees räägib elu lihtsatest põhitõdedest, mida kaitseingel talle õpetas.
Rahulik ja sirgjooneline Taavi ning jutukas ja impulsiivne Terje täiustavad teineteist. “Mina käes raha pudeneb, aga Taavi on kokkuhoidlik. Kui mina lähen poodi värvi ostma, võib juhtuda, et naasen telgi ja šokolaadiga, Taavi aga ostabki ainult värvi,”naerab Terje.
Aga Taavi ja Terje ei tülitse kunagi, sest nad austavad teineteist. “Ja nagelemiseks polegi põhjust, elame ju kirjaniku ja ingliterapeudi head elu.... “naerab Taavi. Hommikul saadavad nad Ramoni kooli, siis pikutavad veel koos Ansuga, teevad tule pliidi alla, valmistavad süüa ning töötavad arvutis. Taavi on juba alustanud uue raamatu kirjutamist ja Terje teeb soovijatele tervendavaid ingliseansse.
Miks ikkagi on oma poolekese äratundmine paljudele nii raske? “Sest me esitame talle nõudmisi – olgu ta pikk, ilus, lokkis juustega jne. Aga võibolla on sinu pooleke selles elus kehastunud hoopis teistsuguseks! Saad seda, mida soovid, aga see pole õnn,“ kõneleb Terje. Ta lisab veel, et õnne toetuspunkt ei ole eales teises inimeses. Kes ootab õnne väljastpoolt, jääbki ootama!
Taavi sõnul on veider, et tänapäeva kool ei õpeta lastele olulisimat – kuidas elada õnnelikult. Ta usub, et iga inimene kohtab elus oma poolekest, aga võib juhtuda, et ta kõnnib temast mööda.
Isegi poolekeste puhul pole välistatud lahkuminek, kui tehakse valesid valikuid. Armastuse energia on kõrge intellektiga olend, kes lahkub vale eluviisi ja püüdlustega inimese juurest. Aga tõeline armastus aja jooksul ainult kasvab, see ei ole lahvatav ja kiirelt kustuv leek.
Jõulude ajal on soovidel imevägi
Terje mäletab, et jõulude ajal sugenes tema hinge alati kriipiv kurbus... “Aga nüüd pulbitseb minus ainult rõõm, olgu põhjuseks lumehelbed, piparkoogid, koosolemine... See on tõeline jõulutunne, nagu kogesin kauges lapsepõlves.”
Et jõulude ajal on inimesed eriti vastuvõtlikud, on siis ka head teha kerge. Möldrid kingivad vabatahtlike abil Eesti koolides lastele armsaid ingli-raamatuid.
Terje ja Taavi tuletavad meelde: kui me midagi kogu hingest soovime, hakkab kõiksus seda soovi täitma. Eriti imelisel jõuluajal.