Üleöö uues eluviisis, lühendatult ajakirjast "Mari", aprill 2013
Tekst: Barbara Lehtna, foto: Urmas Luik
“Ma ei tahtnud, et minu keha üle valitsenuks miski muu kui ma ise,” ütleb pärnakas Herdis Elmend (37), kes, avastanud, et ei võigi enam süüa nii nagu varem, vahetas järsku igapäevased road toortoidu vastu.
Kõik sai alguse sellest, kui käsitöölise ametit pidav naine hakkas end umbes aasta tagasi järsku halvasti tundma: süda oli paha ja ajas iiveldama. Herdis, kes muu hulgas korraldab käsitöölisi ühendava Pärnu gildi maja elu, on hakkaja ja ettevõtlik ning raskustele niisama alla ei vannu, aga lõpuks oli normaalne elutegevus kehva enesetunde tõttu nii häiritud, et talle sai selgeks: tuleb abi otsida.
Arsti juures selguski, et teda kimbutab gluteenitalumatus, mis välistab toidulaualt enamiku poodides leitavast kaubast. Näiteks võib sellise diagnoosiga inimene menüüst maha kriipsutada kõik pudruhelbed, võileivamaterjali, aga ka 21. sajandi valgeks surmaks tituleeritud nisujahu. Keelatud toitude nimekiri on nii pikk, et alguses võib tsöliaakiahaigele tunduda: ma ei või enam midagi süüa. Herdise sõnul päris nii siiski pole. Seda kinnitab tema uus eluviis - toortoitumine, mis on pakkunud palju võimalusi, aga sundinud läbi tegema ka katsumusi.
Kindel otsus
"Inimesed söövad üle sellepärast, et nad ei saa toidust toitaineid kätte, keha nõuab kogu aeg lisa. Magu võib isegi täis saada, aga ikkagi tekivad isud ja selle tulemusena söömegi liiga palju," vastab Herdis küsimusele, miks peaksid inimesed sööma toortoitu ehk roogi, mille töötlemiseks on vaid kolm võimalust: kuivatamine, püreestamine ja kuumutamine 46 kraadini. Tegelikult ei peagi kõik sööma toortoitu, küll aga need, kes on hädas ega leia enam muud väljapääsu.
Muidugi võib tekkida küsimus, kuidas on üldse võimalik normaalselt edasi elada, kui järsku enam ei küpseta, grilli ega keeda. Eestlase praetaldrikult võib ju leida peamiselt kartulit-kastet ja kui üldse, siis väga väikese koguse salatit. Herdis nendib, et loomulikult on elumuutus alguses raske, eriti kui toortoituja on pereema, kes peab arvestama ka pereliikmete vajaduste ja tahtmistega, aga tervise nimel saab sellega hakkama.
"See on otsus, lisaks väga suur elumuutus, aga kui kindel otsus jääb tegemata, siis jäädki pendeldama. Lõppude lõpuks on kõik ikkagi individuaalne. On inimesi, kellele toortoitumine ei sobigi, kuna keha ei võta aed- ja juurvilju vastu. Seda ei saa teha hambad ristis, aga võiks kaaluda toortoitumist kui varianti, selgitab Herdis.
Sõltuvus koputab uksele
Isegi kui saada aru toortoitumise mõttest ja näha selles lisavõimalust, teab iga dieedipidaja, et õhtu lõpuks koputab talle söödud õunte hulgast olenemata õlale üks suur ja nõudlik sõber nimega Isu ja sellega võidelda on pagana raske. Herdise arvates ei erine tavatoitumine millegi poolest alkoholi-, tubaka- või narkootikumisõltuvusest ning alguses keha lausa karjub suhkru, nisujahu ja kõige muu harjumuspärase järele. See aga näitabki, et tegu on sõltuvusega, mistõttu tuleb teha otsus, kelle käes on kontroll.
"Sa puhastad oma keha ja need isud kaovad. Praegu võin täiesti rahulikult istuda lauas, kus teised söövad minu endisi lemmikmagustoite," räägib Herdis oma kogemusest. Samas ei karda ta öleda, et alguses see polnud nii, kuid teades oma haiguse üksikasju, tuli valida, kas teha elu muutev otsus või mitte.
Just oma kogemuste põhjal tahab naine toetada ka teisi alustajaid, et nad alla ei annaks, sest kehamälu on väga pikk ja võitlus võtab aega. Näiteks on alguses vaja leida alternatiive, et mis harjumuspärast saiakest asendaksid. Samuti aega, et retsepte välja nuputada ja uut rutiini sisse töötada.
"Mulle meeldib süüa ja minu tehtud toidud peavad olema nii maitsvad, et ma tahaksin neid süüa," teatab naine, kelle arvates ei ole olemas asendamatuid toiduaineid ja näiteks pähklitest on võimalik teha nii juustu kui tordipõhja. Seega on küsimus ikkagi leidlikkuses ja tahtes.
Kõik sai alguse sellest, kui käsitöölise ametit pidav naine hakkas end umbes aasta tagasi järsku halvasti tundma: süda oli paha ja ajas iiveldama. Herdis, kes muu hulgas korraldab käsitöölisi ühendava Pärnu gildi maja elu, on hakkaja ja ettevõtlik ning raskustele niisama alla ei vannu, aga lõpuks oli normaalne elutegevus kehva enesetunde tõttu nii häiritud, et talle sai selgeks: tuleb abi otsida.
Arsti juures selguski, et teda kimbutab gluteenitalumatus, mis välistab toidulaualt enamiku poodides leitavast kaubast. Näiteks võib sellise diagnoosiga inimene menüüst maha kriipsutada kõik pudruhelbed, võileivamaterjali, aga ka 21. sajandi valgeks surmaks tituleeritud nisujahu. Keelatud toitude nimekiri on nii pikk, et alguses võib tsöliaakiahaigele tunduda: ma ei või enam midagi süüa. Herdise sõnul päris nii siiski pole. Seda kinnitab tema uus eluviis - toortoitumine, mis on pakkunud palju võimalusi, aga sundinud läbi tegema ka katsumusi.
Kindel otsus
"Inimesed söövad üle sellepärast, et nad ei saa toidust toitaineid kätte, keha nõuab kogu aeg lisa. Magu võib isegi täis saada, aga ikkagi tekivad isud ja selle tulemusena söömegi liiga palju," vastab Herdis küsimusele, miks peaksid inimesed sööma toortoitu ehk roogi, mille töötlemiseks on vaid kolm võimalust: kuivatamine, püreestamine ja kuumutamine 46 kraadini. Tegelikult ei peagi kõik sööma toortoitu, küll aga need, kes on hädas ega leia enam muud väljapääsu.
Muidugi võib tekkida küsimus, kuidas on üldse võimalik normaalselt edasi elada, kui järsku enam ei küpseta, grilli ega keeda. Eestlase praetaldrikult võib ju leida peamiselt kartulit-kastet ja kui üldse, siis väga väikese koguse salatit. Herdis nendib, et loomulikult on elumuutus alguses raske, eriti kui toortoituja on pereema, kes peab arvestama ka pereliikmete vajaduste ja tahtmistega, aga tervise nimel saab sellega hakkama.
"See on otsus, lisaks väga suur elumuutus, aga kui kindel otsus jääb tegemata, siis jäädki pendeldama. Lõppude lõpuks on kõik ikkagi individuaalne. On inimesi, kellele toortoitumine ei sobigi, kuna keha ei võta aed- ja juurvilju vastu. Seda ei saa teha hambad ristis, aga võiks kaaluda toortoitumist kui varianti, selgitab Herdis.
Sõltuvus koputab uksele
Isegi kui saada aru toortoitumise mõttest ja näha selles lisavõimalust, teab iga dieedipidaja, et õhtu lõpuks koputab talle söödud õunte hulgast olenemata õlale üks suur ja nõudlik sõber nimega Isu ja sellega võidelda on pagana raske. Herdise arvates ei erine tavatoitumine millegi poolest alkoholi-, tubaka- või narkootikumisõltuvusest ning alguses keha lausa karjub suhkru, nisujahu ja kõige muu harjumuspärase järele. See aga näitabki, et tegu on sõltuvusega, mistõttu tuleb teha otsus, kelle käes on kontroll.
"Sa puhastad oma keha ja need isud kaovad. Praegu võin täiesti rahulikult istuda lauas, kus teised söövad minu endisi lemmikmagustoite," räägib Herdis oma kogemusest. Samas ei karda ta öleda, et alguses see polnud nii, kuid teades oma haiguse üksikasju, tuli valida, kas teha elu muutev otsus või mitte.
Just oma kogemuste põhjal tahab naine toetada ka teisi alustajaid, et nad alla ei annaks, sest kehamälu on väga pikk ja võitlus võtab aega. Näiteks on alguses vaja leida alternatiive, et mis harjumuspärast saiakest asendaksid. Samuti aega, et retsepte välja nuputada ja uut rutiini sisse töötada.
"Mulle meeldib süüa ja minu tehtud toidud peavad olema nii maitsvad, et ma tahaksin neid süüa," teatab naine, kelle arvates ei ole olemas asendamatuid toiduaineid ja näiteks pähklitest on võimalik teha nii juustu kui tordipõhja. Seega on küsimus ikkagi leidlikkuses ja tahtes.
