Idamaise hingega tartlanna hoogne elupööre
"Nipiraamat", august, 2011, tekst: Kristel Rõss
Heledasilmse ja -juukselise Aino Kartul-Najari hinge on lapsest saadik kosutanud India muusika, tants, kunst ja filosoofia. Mõne aja eest tegi tartlanna hoogsa kannapöörde – ta loobus Vanemuise teatri jumestusala juhataja kauaaegsest ametipostist ja pühendus Indias õpitud Ayurveda massaažile.
Kohtumisele saabudes hakkab silma naise kelmikas poisipea – ta on just maha lõiganud oma vööni ulatunud blondi patsi. Ja kummalisel kombel on tema põhjamaiselt selgetes silmades tõepoolest midagi idamaist.
Naise India-huvi ja sagedased sõidud unistuste-riiki päädisid sellega, et kahe täiskasvanud tütre ema kohtas seal oma hingesugulast, Kašmiirist pärit Afzal Najari. “Olime koos ka ühes varasemas elus,” ütleb naine lihtsalt, aga sügava veendumusega. Et Aino ei olnud valmis Indiasse jääma, kolis paar Tartusse.
Julge naine astus vastu ammusele hirmule loobuda kindlast riigileivast ja olla iseseisev tegija, eraettevõtja. “Tegelen tänaseni selle hirmu ja ebakindlustundega, et kas kõik maksud ikka saavad makstud,” tunnistab ta.
Jõudu annab aga teadmine, et idamaised teraapiad ja massaaž aitavad ligimesi. “Arvan, et tulevikumeditsiin ongi ühendus Lääne meditsiinist ja vanadest teraapiatest, kus inimest nähakse tervikuna. See aeg tuleb kindlasti!”
Aino võõrustabki külalisi väikeses hubases massaažitoas (http://advaita.ee), mis kannab võõrapärast nime Advaita, eesti keeles ühtsus. “Inimene on osake täiuslikust tervikust, nagu veetilk maailmamerest,” lausub väikese salongi perenaine filosoofiliselt. Siin pakub ta kiires elutempos tasakaalu kaotanuile võimalust lõõgastuda ning vabaneda valudest ja pingetest.
Eks neid pingeid ole olnud sügava mõttemaailmaga naise endagi elus omajagu.
Sõna “India” pani tüdruku südame põksuma
Aino oli päris pisikene tüdruk, kui sõna “India” pani tema südame kõvasti-kõvasti põksuma. Kolmeaastaselt vaatas ta, suu lahti, india filme ning igatses õppida india klassikalist muusikat ja tantsu.
“Lootsin alati saunas käies, et pärast pesemist lähevad juuksed tumedaks,” naerab naine. Aga kui pikad kiharad ära kuivasid, olid need tüdruku meelehärmiks ikka heleblondid!
12-aastaselt avastas ta jooga, mis aitas üle saada häbelikkusest ning leida sisemist tasakaalu. Kui ta juba küpse naisena esmakordselt India pinnale astus, tundis ta jahmatavalt kodust tunnet. Naisel oli õnn mitmeid kordi kohtuda vaimse õpetaja Sai Babaga. Aino on oma silmaga näinud sedagi, kuidas suure õpetaja kätest pudenes püha tuhk.
Aino kodus on alati kõlanud India muusika. «Eesti rahvamuusika lihtsus loob omapärase sugestiivsuse, india klassikaline muusika on aga rikkaliku ja tundliku helikeelega,» võrdleb Tartu muusikakooli lõpetanud naine erinevate kultuuride kõlapilti.
Mingil ajal tõmbas noorukest Ainot vastupandamatu jõuga teatrilavale ning ta õppis Jaan Toominga teatristuudios ja tegi kaasa mitmes lavastuses. Õige pea mõistis ta siiski, et draamanäitleja karjäär pole tema rada. Naine töötas pikki aastaid ka laste muusikakoolis akordioniõpetajana
“Õpetaja-tööl on piiratud loomingulisus,” leiab naine tagantjärgi. Nii näiteks tekitas temas õudu, et ta peabki jääma aastast aastasse õpetama 1. klassi lapsele sama etüüdi. Oma loomingulisel poolel lubas noor naine vallanduda maalides. Eriti meeldis Ainole joonistada nägusid! Selles valguses polegi imestada, et ühel hetkel leidis ta oma kutsumuse teatris grimeerijana. “Tundsin lõbu sellest, kuidas vaid väikese näpuliigutusega saab muuta inimese ilmet. Pealegi sain näitlejaid jumestades mõelda omi mõtteid,” ütleb ta.
Teatri jumestusala juhataja tööd pidas naine siiski ajutiseks, sest talle pole kunagi meeldinud käsutada-korraldada. Viie aasta eest ta väsis. On inimesi, kes võivad tegutseda kogu elu ühel ja samal ametikohal, kuid kindlasti ei kuulu Aino nende hulka.
“Aastal 2005 ootas mind teatris ees eriti pingeline suvi, mangusin endale puhkuse, et sõita Indiasse. Siis kohtasingi Afzali. Ta lihtsalt kõnetas mind,” kõneleb Aino talle omasel malbel ja pisut mõtlikul moel. “Vestlema me jäimegi,”naerab ta.
Üksinduse kool aitas ületada hirme
Enne Afzaliga kohtumist tuli naisel ületada elu suurimaid kartusi – hirm üksinduse ees. Pärast 28 aastat kestnud abielu lõppemist oli ta elanud kaheksa aastat üksi! Aino avastas, et üksi elada on väga lihtne, sest pole tarvis arvestada kellegagi peale iseenda. “Olin eluga rahul ja arvasin, et nii jääbki. Aga just siis, kui seda kõige vähem ootad, valmistab elu – plaksti – üllatuse,” muheleb ta. Ja lisab optimistlikult: “Inimene oma olemuselt karjaloom, kahekesi on ikka toredam!”
Ainolt päritakse sageli, miks lähevad nii paljud eestlased Indiasse õnne otsima? ”Ju nad lähevad Indiasse eelkõige isennast otsima, “ leiab Aino. Tema sõnul on hea mõnel eluperioodil sõita kusagile kaugele, et jõuda tõdemuseni – kõik on olemas siinsamas, siin ja praegu. Samas on India ka väga odav maa, seal on võimalik ka niisama kulgeda ja uneleda – vastandina põhjamaisele pingele ja töörabamisele.
Erinevaid kultuure tundma õppides on Aino jõudnud tõdemuseni, et kõikide usundite sisu on üks, ainult vorm on erinev. Inimene otsib ju ikka jumalat. Tasakaalu leidmiseks sobib nii hinduism, budism, islam, kristlus kui ka kodukootud maausk. “Olen hakanud üha rohkem mõistma, et elu mõte on elu ise,” ütleb ta.
Rännakud võõrsile on süvendanud Ainos äratundmist, et kodus on ikka kõige parem. “Esialgu tundus hindi keel minu kõrvale eriti meeldiv ja keelele magus. Aga selles keskkonnas viibides väsisin ja ihkasin kuulda emakeelt!” ütleb ta.
Siiski – küllap andsid just Indias-käigud ja India mõtteterad Ainole jõudu teha elus julgeid muudatusi. Ja Indias omandatud Ayurveda õpetus aitab Ainol aidata teisi ja seeläbi ka iseennast.
Kohtumisele saabudes hakkab silma naise kelmikas poisipea – ta on just maha lõiganud oma vööni ulatunud blondi patsi. Ja kummalisel kombel on tema põhjamaiselt selgetes silmades tõepoolest midagi idamaist.
Naise India-huvi ja sagedased sõidud unistuste-riiki päädisid sellega, et kahe täiskasvanud tütre ema kohtas seal oma hingesugulast, Kašmiirist pärit Afzal Najari. “Olime koos ka ühes varasemas elus,” ütleb naine lihtsalt, aga sügava veendumusega. Et Aino ei olnud valmis Indiasse jääma, kolis paar Tartusse.
Julge naine astus vastu ammusele hirmule loobuda kindlast riigileivast ja olla iseseisev tegija, eraettevõtja. “Tegelen tänaseni selle hirmu ja ebakindlustundega, et kas kõik maksud ikka saavad makstud,” tunnistab ta.
Jõudu annab aga teadmine, et idamaised teraapiad ja massaaž aitavad ligimesi. “Arvan, et tulevikumeditsiin ongi ühendus Lääne meditsiinist ja vanadest teraapiatest, kus inimest nähakse tervikuna. See aeg tuleb kindlasti!”
Aino võõrustabki külalisi väikeses hubases massaažitoas (http://advaita.ee), mis kannab võõrapärast nime Advaita, eesti keeles ühtsus. “Inimene on osake täiuslikust tervikust, nagu veetilk maailmamerest,” lausub väikese salongi perenaine filosoofiliselt. Siin pakub ta kiires elutempos tasakaalu kaotanuile võimalust lõõgastuda ning vabaneda valudest ja pingetest.
Eks neid pingeid ole olnud sügava mõttemaailmaga naise endagi elus omajagu.
Sõna “India” pani tüdruku südame põksuma
Aino oli päris pisikene tüdruk, kui sõna “India” pani tema südame kõvasti-kõvasti põksuma. Kolmeaastaselt vaatas ta, suu lahti, india filme ning igatses õppida india klassikalist muusikat ja tantsu.
“Lootsin alati saunas käies, et pärast pesemist lähevad juuksed tumedaks,” naerab naine. Aga kui pikad kiharad ära kuivasid, olid need tüdruku meelehärmiks ikka heleblondid!
12-aastaselt avastas ta jooga, mis aitas üle saada häbelikkusest ning leida sisemist tasakaalu. Kui ta juba küpse naisena esmakordselt India pinnale astus, tundis ta jahmatavalt kodust tunnet. Naisel oli õnn mitmeid kordi kohtuda vaimse õpetaja Sai Babaga. Aino on oma silmaga näinud sedagi, kuidas suure õpetaja kätest pudenes püha tuhk.
Aino kodus on alati kõlanud India muusika. «Eesti rahvamuusika lihtsus loob omapärase sugestiivsuse, india klassikaline muusika on aga rikkaliku ja tundliku helikeelega,» võrdleb Tartu muusikakooli lõpetanud naine erinevate kultuuride kõlapilti.
Mingil ajal tõmbas noorukest Ainot vastupandamatu jõuga teatrilavale ning ta õppis Jaan Toominga teatristuudios ja tegi kaasa mitmes lavastuses. Õige pea mõistis ta siiski, et draamanäitleja karjäär pole tema rada. Naine töötas pikki aastaid ka laste muusikakoolis akordioniõpetajana
“Õpetaja-tööl on piiratud loomingulisus,” leiab naine tagantjärgi. Nii näiteks tekitas temas õudu, et ta peabki jääma aastast aastasse õpetama 1. klassi lapsele sama etüüdi. Oma loomingulisel poolel lubas noor naine vallanduda maalides. Eriti meeldis Ainole joonistada nägusid! Selles valguses polegi imestada, et ühel hetkel leidis ta oma kutsumuse teatris grimeerijana. “Tundsin lõbu sellest, kuidas vaid väikese näpuliigutusega saab muuta inimese ilmet. Pealegi sain näitlejaid jumestades mõelda omi mõtteid,” ütleb ta.
Teatri jumestusala juhataja tööd pidas naine siiski ajutiseks, sest talle pole kunagi meeldinud käsutada-korraldada. Viie aasta eest ta väsis. On inimesi, kes võivad tegutseda kogu elu ühel ja samal ametikohal, kuid kindlasti ei kuulu Aino nende hulka.
“Aastal 2005 ootas mind teatris ees eriti pingeline suvi, mangusin endale puhkuse, et sõita Indiasse. Siis kohtasingi Afzali. Ta lihtsalt kõnetas mind,” kõneleb Aino talle omasel malbel ja pisut mõtlikul moel. “Vestlema me jäimegi,”naerab ta.
Üksinduse kool aitas ületada hirme
Enne Afzaliga kohtumist tuli naisel ületada elu suurimaid kartusi – hirm üksinduse ees. Pärast 28 aastat kestnud abielu lõppemist oli ta elanud kaheksa aastat üksi! Aino avastas, et üksi elada on väga lihtne, sest pole tarvis arvestada kellegagi peale iseenda. “Olin eluga rahul ja arvasin, et nii jääbki. Aga just siis, kui seda kõige vähem ootad, valmistab elu – plaksti – üllatuse,” muheleb ta. Ja lisab optimistlikult: “Inimene oma olemuselt karjaloom, kahekesi on ikka toredam!”
Ainolt päritakse sageli, miks lähevad nii paljud eestlased Indiasse õnne otsima? ”Ju nad lähevad Indiasse eelkõige isennast otsima, “ leiab Aino. Tema sõnul on hea mõnel eluperioodil sõita kusagile kaugele, et jõuda tõdemuseni – kõik on olemas siinsamas, siin ja praegu. Samas on India ka väga odav maa, seal on võimalik ka niisama kulgeda ja uneleda – vastandina põhjamaisele pingele ja töörabamisele.
Erinevaid kultuure tundma õppides on Aino jõudnud tõdemuseni, et kõikide usundite sisu on üks, ainult vorm on erinev. Inimene otsib ju ikka jumalat. Tasakaalu leidmiseks sobib nii hinduism, budism, islam, kristlus kui ka kodukootud maausk. “Olen hakanud üha rohkem mõistma, et elu mõte on elu ise,” ütleb ta.
Rännakud võõrsile on süvendanud Ainos äratundmist, et kodus on ikka kõige parem. “Esialgu tundus hindi keel minu kõrvale eriti meeldiv ja keelele magus. Aga selles keskkonnas viibides väsisin ja ihkasin kuulda emakeelt!” ütleb ta.
Siiski – küllap andsid just Indias-käigud ja India mõtteterad Ainole jõudu teha elus julgeid muudatusi. Ja Indias omandatud Ayurveda õpetus aitab Ainol aidata teisi ja seeläbi ka iseennast.
