Aime Viira stressidest ja tervenemisest
Ravija Aime Viira hääl on soe ja naiselik. Vestlus temaga jätab hinge hea tunde. Hetkeks näib, nagu oleks rääkinud varalahkunud Luule Viilma endaga... Aime Viira jätkab Viilma elutööd, jagades armastuse ja andestuse õpetust ning selle abil ravimist. Ta oli aastaid Luule Viilma kolleeg, kes hiljem omandas tervisenõustaja kutse. Ta on juba üle kümne aasta võtnud vastu abivajajaid, kelle stresse ta lahti mõtestab, vaadates haiguse taha ja eelmistesse eludessegi. Ta õpetab vähem lootma teistele, sealhulgas ka meditsiinile ning aitama ennast ise. Kui oskame vabastada stresse, kaob ka haigus, ütleb ta.
Olen mitmeid kordi kahetsenud, et ei õnnestunudki kohtuda Luule Viilma endaga. Pean teda teerajajaks – suurepäranseks arstiks, kes nägi haigusest rohkemat ning õpetas, et tervenemiseks ei piisa üksnes tablettidest. See oli paradoks, et inimene, kes õpetas teisi mitte süüdistama, sattus ise süüdistuste turmtule alla ja jäi ilma arstilitsentsist. Ja et populaarse ellujäämisõpetuse looja lahkus elust väga vara.
Kui Viilmaga juhtus saatuslik liiklusõnnetus, oli minu vasak jalg luumurru tõttu lahases. Mäletan, kuidas nutsin Viilma ja eelkõige iseenda pärast. Meediumi kaudu saadetud läkituses teispoolsusest kirjutas Viilma, et püüab tulla abivajajate unenägudesse. Uskuge või mitte, aga minu unenägudesse ta tuli! Ka Aime Viira kõneleb sellest, et omamoodi side on tal õpetajaga siiani. Mul on hea meel, et Aime Viira jätkab õpetust, mis on terveks saamise-jäämise alus.
Ellujäämisõpetus
Inimesel on võimalus terveneda, kui ta andestab kõigile, kes talle on ülekohut teinud või laseb vabaks seni vaevanud probleemid. Andestada tuleb ka iseendale, et kõik südamesse võetud sai ning vabandada oma keha ees, mis seeläbi kannatas. Kes otsib süüdlast väljastpoolt, see terveks ei saa. Nõnda võib võtta kokku luule Viilma ellujäämisõpetuse.
Paljudele tundub see ebaõiglane: miks pean mina, kena inimene, andestama pahale? Aga andestama peab see, kellel on halb. Kannatab ju tema! Solvumisi pidevalt alla neelates ongi viimaks käes stress ja haigused. Mida keerulisem on inimene, seda sügavam ja keerulisem on ka tema stress.
Loe lisaks: http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=134392
http://www.luuleviilma.ee/
Olen mitmeid kordi kahetsenud, et ei õnnestunudki kohtuda Luule Viilma endaga. Pean teda teerajajaks – suurepäranseks arstiks, kes nägi haigusest rohkemat ning õpetas, et tervenemiseks ei piisa üksnes tablettidest. See oli paradoks, et inimene, kes õpetas teisi mitte süüdistama, sattus ise süüdistuste turmtule alla ja jäi ilma arstilitsentsist. Ja et populaarse ellujäämisõpetuse looja lahkus elust väga vara.
Kui Viilmaga juhtus saatuslik liiklusõnnetus, oli minu vasak jalg luumurru tõttu lahases. Mäletan, kuidas nutsin Viilma ja eelkõige iseenda pärast. Meediumi kaudu saadetud läkituses teispoolsusest kirjutas Viilma, et püüab tulla abivajajate unenägudesse. Uskuge või mitte, aga minu unenägudesse ta tuli! Ka Aime Viira kõneleb sellest, et omamoodi side on tal õpetajaga siiani. Mul on hea meel, et Aime Viira jätkab õpetust, mis on terveks saamise-jäämise alus.
Ellujäämisõpetus
Inimesel on võimalus terveneda, kui ta andestab kõigile, kes talle on ülekohut teinud või laseb vabaks seni vaevanud probleemid. Andestada tuleb ka iseendale, et kõik südamesse võetud sai ning vabandada oma keha ees, mis seeläbi kannatas. Kes otsib süüdlast väljastpoolt, see terveks ei saa. Nõnda võib võtta kokku luule Viilma ellujäämisõpetuse.
Paljudele tundub see ebaõiglane: miks pean mina, kena inimene, andestama pahale? Aga andestama peab see, kellel on halb. Kannatab ju tema! Solvumisi pidevalt alla neelates ongi viimaks käes stress ja haigused. Mida keerulisem on inimene, seda sügavam ja keerulisem on ka tema stress.
Loe lisaks: http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=134392
http://www.luuleviilma.ee/
