"Lugu Naisest, kes soovib last saada ja sellega kannatuste teekonnale asub, ei puuduta mitte ainult neid, kes olnud samas olukorras, vaid kõiki, kes iial on tundnud, et võimust võtavad elusündmused, kus midagi suuremat otsustatakse meie eest, ja jääb üle vaid hetkhaaval elus püsida ja endale kaasa tunda. --- Imetlusväärt on see, et lavastuses ei otsita süüdlasi. Ollakse tunnistajaks, et selline see elu vahel on ja inimene on liialt kahvatu, et saatust enda kasuks keerata.“ (Tiina Saar-Veelma)
"Klaaslaps" Rakvere teatris, kaunis Kiltsi loss ja eine Rohuaias 22.03.25
NB! 2 vaba kohta!
Maiuspala teatrigurmaanidele: sügav ja mõtlemapanev etendus „Klaaslaps“ Rakvere teatris – sõidame laupäeval, 22. märtsil kl 9.30 Tartust Vanemuise teatri alumisest parklast. Esmalt aga ootab meid ekskursioon Lääne-Virumaa ühes kaunimas ehitises - Kiltsi lossis Väike-Maarjas ja seejärel lõunasöök armsas Rohuaia kohvikus.
Kiltsi loss on rajatud 15.-16. sajandist pärineva vasall-linnuse varemetele. Varaklassitsististlikus stiilis härrastemaja ehitati 1790. aastatel, 19. sajandil kuulus loss von Krusensternide suguvõsale. Lossi ümbritseb vabas stiilis inglise park, kust leiab müüritistega kujundatud õnneallika, karusmarjaallee ja koerakivi, pargis kasvavad jugapuud, siberi nulud, pargitatar jm. Ekskursioon koos kohaliku giidiga.
Kiltsi lossist suundume einestama meie reisisellidele tuttavasse kodusesse Rohuaia kohvikusse (praad, vesi, kook, kohv-tee, 10,50 €), aga võib lõunastada ka omal käel.
Teatrietendus algab pärastlõunal, soovijatel jääb aega ka teatrimajas jalutamiseks ja (või) teatrikohviku külastamiseks.
Maarja Kangro autobiograafiline romaan „Klaaslaps“ (2016) tegeleb naiseks olemise valusama poolega. Romaani vastuvõtt avalikkuses oli tormiline, vaidlused ulatusid koguni selleni, kas üks naine üleüldse tohib mõelda teoses sisaldunud mõtteid või neid vähemasti ilmutada…
Päeviku vormis kirjutatud teoses peegeldab minategelane ilustamata oma tundeid, mälestusi ja mõtteid läbi mitu aastat kestnud ebaõnnestunud katsete emaks saada. Kui lootus ja valu ei mahu inimese sisse ära, peab ta endale alasti silma vaatama ja sellele nime andma. Maarja Kangro on seda oma dokumentaalromaanis teinud varjamatu otsekohesusega.
Etenduse lavastaja ja dramatiseerija Urmas Lennuk arutleb nii: „Mingil hetkel märkame, et kui värskelt emaks saanud kolleeg saabub oma vastsündinuga töökohta, hakkavad mõned kohe lastetute naiskolleegide käest uudishimulikult pärima: kus siis sinu „tibununnukesed” on? Ja see ei ole sugugi pahatahtlik. Nendes küsimistes elavad järglaste ihalust välja kõik inimlikud emotsioonid, millest kirjutab ka Maarja Kangro oma romaanis. Lihtsalt kõrvalseisjana hakkad mõtlema, et kas ühe või teise kolleegi lastetuse taga võib olla hoopis üks valus rääkimata lugu? --- Inimestena ei armasta me enda ebaõnnestumist maailmale jagada. Inimestena on meie põhiväärtuseks elusolemist väärtustada. Või nagu Maarja ise kirjutab: „Inimene armastab elu hoida.”
Kiltsi loss on rajatud 15.-16. sajandist pärineva vasall-linnuse varemetele. Varaklassitsististlikus stiilis härrastemaja ehitati 1790. aastatel, 19. sajandil kuulus loss von Krusensternide suguvõsale. Lossi ümbritseb vabas stiilis inglise park, kust leiab müüritistega kujundatud õnneallika, karusmarjaallee ja koerakivi, pargis kasvavad jugapuud, siberi nulud, pargitatar jm. Ekskursioon koos kohaliku giidiga.
Kiltsi lossist suundume einestama meie reisisellidele tuttavasse kodusesse Rohuaia kohvikusse (praad, vesi, kook, kohv-tee, 10,50 €), aga võib lõunastada ka omal käel.
Teatrietendus algab pärastlõunal, soovijatel jääb aega ka teatrimajas jalutamiseks ja (või) teatrikohviku külastamiseks.
Maarja Kangro autobiograafiline romaan „Klaaslaps“ (2016) tegeleb naiseks olemise valusama poolega. Romaani vastuvõtt avalikkuses oli tormiline, vaidlused ulatusid koguni selleni, kas üks naine üleüldse tohib mõelda teoses sisaldunud mõtteid või neid vähemasti ilmutada…
Päeviku vormis kirjutatud teoses peegeldab minategelane ilustamata oma tundeid, mälestusi ja mõtteid läbi mitu aastat kestnud ebaõnnestunud katsete emaks saada. Kui lootus ja valu ei mahu inimese sisse ära, peab ta endale alasti silma vaatama ja sellele nime andma. Maarja Kangro on seda oma dokumentaalromaanis teinud varjamatu otsekohesusega.
Etenduse lavastaja ja dramatiseerija Urmas Lennuk arutleb nii: „Mingil hetkel märkame, et kui värskelt emaks saanud kolleeg saabub oma vastsündinuga töökohta, hakkavad mõned kohe lastetute naiskolleegide käest uudishimulikult pärima: kus siis sinu „tibununnukesed” on? Ja see ei ole sugugi pahatahtlik. Nendes küsimistes elavad järglaste ihalust välja kõik inimlikud emotsioonid, millest kirjutab ka Maarja Kangro oma romaanis. Lihtsalt kõrvalseisjana hakkad mõtlema, et kas ühe või teise kolleegi lastetuse taga võib olla hoopis üks valus rääkimata lugu? --- Inimestena ei armasta me enda ebaõnnestumist maailmale jagada. Inimestena on meie põhiväärtuseks elusolemist väärtustada. Või nagu Maarja ise kirjutab: „Inimene armastab elu hoida.”
